Me oleme teadvus, lõpmatu teadvus, kes näeb asju läbi oma keha – läbi kogemuse, mida keha tajub. Me oleme manipuleeritud tajumaks oma identiteeti läbi keha kogemuste. Tajumaks, et oleme piiratud võimalustega olendid.
Einstein ütles: “Sa ei saa lahendada probleeme sama teadvusega, millega need loodud on”.
Esimene samm vabaduseni on teadvustada endale, et me elame manipuleeritud maailmas. Kui sa seda endale kord teadvustanud oled, alles siis märkad vanglatrelle enda ümber. Siis me ei istu enam ilma trellideta “kongis”, arvates et me oleme vabad.
Ja alles siis tekib meil soov olla vabad. Vabad, mitte nagu lambad või orjad. Tekib soov saada tagasi oma “meel”. Tahame omada ise oma arvamust asjadest, mitte seda, millega massimeedia, kehtiv haridussüsteem ja kõik muud niiöelda infoallikad meid päevast päeva pommitavad.
Ja siis sa taipad, mida ka tänapäeva barjääre murdev teadus on hakanud tunnistama, et see maailm mida me oleme pidanud füüsiliseks on tegelikkuses illusioon.
Ei ole olemas maailma “seal väljas”. See välismaailm on lihtsalt võnkeväli, mida me dekodeerime holograafilisse reaalsusesse. Ja meie reaalsus on reaalsus, mida meie dekodeerime võnkeväljast meile tunduvasse “füüsilisse maailma”, mis iseenesest ongi holograafiline illusioon.
Ja seepärast, kui sa tead, et sa nii toimid ja terve ülejäänud populatsioon seda ei tea, et nemad nii toimivad ja käituvad, siis äkki taipad, et meil on reaalsuse tajumiseks tohutult võimas positsioon manipuleerimaks, kuidas me selle enda jaoks vastu võtame.
Einstein: “Reaalsus on illusioon, ometigi püsiv”.
Sellepärast palju tundubki tihti kummaline ja arusaamatu…kuigi endaarust praktiliselt hoopis teistsugune.