Kas sina läbid kortsutatud paberi testi?

Täna, õpetajate päeval, oli mul au olla külalisõpetaja ühes vahvas Tartu koolis, kus ka meie vanem tütar õpib. Sai paar päeva tagasi 7. klassi klassijuhatajaga kokku lepitud, et tulen täna ning viin koolis läbi ühe tunni. Tunni teemaks sai valitud koolikiusamine/-vägivald.

Kui rääkida koolikiusamisest, siis mis on esimene asi, mis sellega seondub? Ikka see, et kaasõpilased kiusavad teisi või endast nooremaid, või siis õpetaja kiusab ühte õpilast. Kas olete kunagi mõelnud seda vaadelda ka teisest vaatevinklikst – kus ohvriks on õpetaja… Kuidas nii, küsite, et see ei ole ju võimalik. Tegelikult on küll ja see on tänapäeva koolides üks enimlevinud vägivalla moodus. Sellise vägivallatsemise juures ei kannata ainult õpetaja vaid kogu ülejäänud klass, kes üritab midagi selle möllu sees ka omandada.

Kuna 13-aastastel on parasjagu selline iga, kus nad on eriti hellad ja hormoonid alles hakkavad möllama ning lapsed on üsna segaduses, siis pidin tegema teema neile visuaalselt arusaadavaks. See tuli ka eelnevalt õpetajaga suheldes välja, kes rääkis, et klass pole kunagi varem selline õel üksteise ega õpetajate suhtes olnud kui nüüd. Õpetajad pidavat juba endalt karvu katkuma ja alles on oktoobri algus…

Kortsutatud paberi test

Kuna õpetajate eelnevad manitsemised ei ole aidanud, siis otsustasin neile asja visuaalselt selgeks teha. Selleks võtsin kaasa portsu A4 suurusega puhast paberit. Lasin õpilastel igaühel paberile kirjutada kaasõpilase, sõbra nimi, keda nad on viimati solvanud, lükanud, löönud vms või siis õpetaja(te) nimi(ed), kelle tundi nad on seganud.

Mõnda aega oli klassis vaikus ning pliiatsid krabisesid paberil. Seejärel, kui kõik olid omale sobiva(d) nime(d) paberile kirjutanud, palusin neil see paber ära kortsutada nii, et see terveks jääb. Paberil võis peale hüpata, visata klassi teise otsa, mida iganes sellega teha, aga seda ei tohtinud aknast välja visata ega katki teha. See oli osa, mis lastele – eriti poistele väga meeldis.

Kui palusin taas tähelepanu, siis oli see veidi raskendatud, sest nad elasid ennast kohe mõnuga nendel paberitel välja. Et üldse tähelepanu saada, pidin korra kõva häälega hõikama. Sain taas klassi ohjesse ning palusin neil nüüd see kortsutatud paber lahti teha ja seda silmitseda. Paber oli must – jalajälgedega (kes sellel peal trampisid), kortsus ja üldse nukra olemisega. Mõnel lapsel oli paber isegi mõnest kohast katki läinud. Palusin lastel paberilt andeks paluda ja seda samal ajal sirgeks siludes.

Järgnevalt palusin, et nad vaataksid nüüd seda nime, mille nad paberile ennist kirjutasid ning mõtleksid temale. Paberil on näha need “armid”, mida nemad on konkreetsele inimesele tekitanud, kas siis tahtmatult või tahtlikult. Paraku on nii, et vabandades me neid täielikult välja ei silu, me küll suudame neid veidikene sirgendada, aga armid sellest jäävad terveks eluks. Need kortsud paberil ei tule ka triikides täiesti välja…

Nähes, kuidas osadel lastel näod pikaks venisid, et see mida nad on teinud, on jätnud tema sõbrale või õpetajale tema teo tõttu armid, andis märku sellest et see teadmine jõudis neile kohale, mis oligi minu eesmärk.

Leian, et kui kasvõi paar õpilast sellest aru said, on sellest edaspidi nende elus ikkagi kasu ja nad eelnevalt mõtlevad, mida nad teevad või ütlevad teisele inimesele, kui nad on tema peale pahased või lihtsalt tundi segades tähelepanu soovivad.

Positiivsuslaks

Kuna ei tahtnud lasta nel tundi sellises kurvas meeleolus lõpetada, andsin neile veel ühed puhtad A4 paberilehed ning palusin kirjutada sellele piisavalt suurte vahedega kõikide klassikaaslaste nimed. Kui see oli tehtud, palusin neil mõelda iga lapse peale ning kirjutada tema nime taha vähemalt viis positiivset omadust. Selle peale vaadati mind väga imeliku näoga, sest tuli välja, et paljud ei oska teise kohta midagi ilusat öelda, ega mõelda.

Viimaks suutsin neile selgeks teha, et meis kõigis on olemas head küljed, pole olemas ühtegi üdini halba inimest, kellel ei ole ühtegi positiivset omadust. Isegi neil inimestel, kes istuvad teatud tegude eest teisel pool rootsikardinaid, on olemas head omadused, ainult nende halvad teod on neid sinna kardinate taha saatnud.

Lubasin lastele, et kirjutan nädalavahetusel kõikide laste kohta eraldi lehele, kus on kirja pandud nende klassikaaslaste poolt pandud nende positiivsed jooned. Need lehed saavad nad esmaspäeval oma klassijuhataja käest kätte.

Õnneks olid 99% õpilastest südamega asja juures ning kirjutasid innuga ja mõtlesid pikalt, mida kelle kohta kirjutada. Nüüd on neil midagi ka oodata, kuna esmaspäevani on aega piisavalt, siis palusin neil kodus kirjutada kõikide oma aineõpetajate kohta samuti vähemalt viis positiivset omadust, miks neile meeldib nende ainetund. Esmaspäeval, kui nad klassijuhatajalt saavad oma positiivsete omadustega lehed, annavad nad klassijuhatajale vastu õpetajate kohta oma positiivsed hinnangud ja tema kirjutab need kodus õpetajatele ümber.

Loodan, et esmaspäev saab lastel olema meeldejääv, sest nad saavad teada, kui palju head on klassikaaslased neis näinud.

Kui lapsed hakkasid lõpetama, tulid mõned minu juurde ja rääkisid, et nad mäletavad siiani, kuidas neid oldi lasteaias või algklassides kiusatud. Kuigi sellest on möödas palju aastaid, mäletavad nad seda ikka, sest armid sellest on jäänud… Sellised armid määravad hilisemas elus meie enesekindluse ja alaväärsuskompleksid.

Lahkudes, viskasid küll paljud poisid need kortsutatud paberid ära, samas tüdrukud ja üksikud noormehed panid need endale vihiku vahele …

Jään klassijuhataja käest tagasisidet ootama, sest seda ta mulle lubas. Muidu ei julge vist järgmisele lastevanemate koosolekule minnagi.

Mõnusat jätkuvat õpetajate päeva teile, kallid õpetajad! Soovin teile pikka meelt!