Kui sõna anarhia on nii eesti kui ka muudes keeltes omandanud ajapikku negatiivse varjundi, olles vägivalla, kaose ja segaduse sünonüümiks, siis tegelikkuses toetab anarhism täiesti vastupidiseid põhimõtteid. Kreeka keelest tulnud sõna ἀναρχία tähendab otsetõlkes ‘ilma vägivallata’, ‘ilma jõuta’ ning ka ‘ilma valitsuseta’, sest valitsus on vägivalla, piirangute ja sunduse allikaks.
Mariliis Rannama kirjutab telegram.ee-s, et selles artiklis on eristatud anarhism kui filosoofiline mõttevool ja anarhism kui sotsiaalne liikumine. Sotsiaalse liikumise kontekstis võib täiesti õigustatult tekkida küsimus anarhistliku filosoofia praktilise kasutamise võimalikkusest. Kas tõesti saaks vastastikuse abi põhimõttel ja hierarhiata utoopiaühiskond eksisteerida? Ehkki selle küsimusega on tegelenud paljud poliitilise filosoofia ja filosoofilise anarhismi suurkujud, ei ole anarhistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ühiskonna loomine kunagi täielikult õnnestunud ega ole sellele ka erinevate katsetustega kuigi lähedale jõutud (ehkki on ka erandeid). Tuleb tunnistada, et vasakpoolsetele liikumistele on enamasti saatuslikuks saanud sisemised konfliktid ja riigipoolsed repressioonid.
Anarhismi vorme on palju. Selle üks vormidest, millest siinkohal lähtutakse, on individuaalne anarhism, filosoofia, mille järgi iga üksikisiku õigus on olla vaba ükskõik missugusest võimu survest, olgu selleks siis teise üksikisiku või sotsiaalse kogukonna – riigi, rahvuse, enamuse, rassi või klassi võim. Filosoofilise anarhismi klassikud on juba mitu sajandit tagasi tõstatanud küsimusi ja mõtisklenud teemade üle, mis ka praegusel ajal (ja eriti just valimistega seotud poliitilist tsirkust vaadates) ilmselt paljudel mõtteis mõlguvad.
Kas sina julged olla iseenda peremees?
David Graeberi hiljutine tõlkeartikkel Vikerkaares näitas, kuidas riik on süstemaatiliselt ja edukalt kasutanud vägivalda majandustegevuses. Ta nentis, et “vägivald võib olla nähtamatu, kuid see on ikka veel sisse kirjutatud meie majandusliku argitarkuse loogikasse, nende institutsioonide pealtnäha enesestmõistetavasse loomusesse, mida lihtsalt poleks olemas ega saakski olemas olla ilma vägivallamonopolita – aga ka süstemaatilise vägivallaähvarduseta –, mida hoiab enda käes kaasaegne riik.” Seda lugedes peaks iga üksikisik, kodanik, hakkama esitama küsimusi vägagi iseenesestmõistetavate kontseptsioonide kohta nagu riik, palgatöö, isiklik vabadus, õiglus, moraal jne.
Filosoofilise anarhismi järgi puudub riigivõimul moraalne seaduslikkus. Individuaalne anarhism tõstab indiviidi võimu keskmesse, andes isikule õiguse otsustada iseenda tegude üle. Kui inimesel on vabadus teha mida ta tahab, siis on tal vabadus teha ka seda mida keegi teine tahab, kui ta just nii soovib. Inimene võib ennast vabatahtlikult ka kellelgi juhendada lasta, kasvõi näiteks isiku enda kokku lepitud tasu eest.
William Godwin uskus, et inimesed on moraalselt võimelised riigi sekkumiseta omavaheliseks koostööks, Bakunin näiteks eitas kõiki hierarhia vorme, kaasa arvatud religiooni, millest me oma moraalinormid tuletanud oleme. Thoreau omakorda jutlustas inimese ja looduse koostööst – lihtsast ja loomulikust elust ning maksudest eemale hoidmisest. Kõikides neis nägemustes lõhuti võimusuhete hierarhia iseenesestmõistetavust ning osustati nähtamatule vabadusele riigivõimu, kapitalismi ja religiooni taga. Filosoofilise anarhismi eesmärgiks ei ole õhutada vägivalda riigivõimu kaotamiseks, siiski näitab see, et üksikisikul ei ole kohustust riigile pimesi kuuletuda ning ka vastupidi, et riigil ei ole moraalset või poliitilist õigust käskida. Individuaalne anarhism ei tunnista demokraatliku võimu valitsemist indiviidi üle. Isegi kui inimene otsustab valimisprotsessis osaleda ei ole ta kohustatud nõustuma enamuse tema üle valitsemisega, kui ta just sellega nõus ei ole.
Hääletamas käies ei anna inimene nõusolekut enda üle valitsemiseks.
