Suurpuhastus

Juba mitmendat päeva käib meie majas suur koristamine. Oleme otsustanud loobuda kõigest, mida meile enam elus vaja ei lähe. Kõik mälestusi täis kastid, vanad riided, jalanõud, lastevoodid ja söögitoolid. Igivanad kirjatööd ja armastuskirjad vanadelt peigmeestelt – pruutidelt.  Puhtaks saab iga viimanegi kolikamber meie majas. Teeme nii nagu iidsed hiina sisekujundusässad õpetavad- energia peab saama vabalt voolata – ka kolikambrites. Feng Shui ei valeta!

Täna pani mind üks kummaline leid tõsiselt mõtlema. Miks inimesed ümbritsevad end tarbetute asjadega? Miks me veame kaasas endaga igivana kola? Jah, nipsasjakeste puhul võib asi olla sentimentaalses väärtuses, turvatundes ja toredates mälestustes. Või lihtsalt peredraama kartuses, mille põhjustab ämma külaskäik, kes korraga aru saab,  et tema kingitud  sillerdav sinine delfiinikuju on ära visatud. Enda ja lasteriiete puhul mängib rolli nõukaaegne mõte, et ehk läheb ikka kunagi neid asju vaja. Nii ladustamegi need kuhjade viisi esikukappi, garderoobi, kolikambrisse ja garaaži. Et siis igal kevadel neid jälle sorteerida ja avastada nende seast üks paar pükse ning sinine kaabu, mis jälle selga panna sobivad. Siis saab endale taaskord tõestatud, et kõiki asju ikkagi on vaja alles hoida. Näe, kui tore on jälle midagi “uut” leida. Tegelikkuses aga paned need asjad mõne aja pärast jälle kappi tagasi, sest tegelikult need sulle ikka ei meeldi. Aga ära ka ei viska – ehk kunagi, kui paar kilo saab alla võetud see jälle sobib ja meeldib.

Nüüd aga kummalise leiu juurde. Minu vanad vihikud. 6 klass, Kati Suun, Lähte Ühisgümnaasium, Tartumaa.  Korralikult täis kirjutatud vihikud olid täis häid hindeid. Viis viie järel.  Tolleaegne elu oli päris raputav ja kurnav – aga ikkagi olin õpetajate meelest väga hea. Ja igal kevadel vihikuid üle sirvides tuleb see ikka ja jälle meelde.. mäletan, kui hea ma tol aastal olin.  Aga kas selleks on tõesti vaja kastide viisi tõendusmaterjale endaga kaasas vedada? Mälusopis on need asjad ju kõik niikuinii olemas ning kui need ununevad – siis järelikult ei olegi nii olulised.

Tänu Koolituskodule on saanud üks maja pool saanud pahnavabaks. See tunne on nii fantastiliselt puhas! Siin on hea liigelda – nii inimesel kui ka energial. Teine pool majast on aga mattunud pahna alla. Vanad kastid, riided, jalanõud, ehted, laste mänguasjad, toidunõud, linikud, kosmeetikatooted jne. See nimekiri on lõputu.  Olen tänaseks juba paar päeva koristanud ja sorteerinud – kastide hunnikud, mis lähevad minema saatmisele, ära viskamisele, annetamisele , müümisele või laiali jagamisele on üüratud. Asjad on korralikud. Ja mul on hea meel. Hea meel anda, kinkida, annetada. Minu keskkond saab nii puhtamaks.

Nüüd lähen jälle maja teisele poolele- meie isiklikku kasutatud asjade sorteerimiskeskusesse. Sel korral aga vaatan ma asjale teisiti kui eelmistel aastatel.  Ma ei mõtle enam niivõrd sellele, et millal ja kuidas ma need saaksin ära kasutada kuivõrd sellele, et kas ma saaksin ka ilma nendeta hakkama.  Küsin endalt, mis juhtub kui mul neid asju enam ei ole? Umbes 95 % vastustest on: „Mitte midagi ei juhtu!”.

Puhas elukeskkond annab juurde jõudu ja teeb ruumi palju olulisematele asjadele, kui 16 aastat vanad täiuslikuks hinnatud kirjatükid. Seega-  lööge kampa ja teeme veebruaris kodudes suurpuhastuse.  Vähem asjade kokku kuhjamist ja raha laristamist mõttetute asjade peale. Rohkem reisimist, uusi kogemusi ja mälusoppi talletatud häid mälestusi.

Jõudu tööle!