Kolloidhõbeda saladus

Kindlasti oled kuulnud kolloidhõbedast, aga ei tea, mida sellega peale hakata või miks peavoolumeedias selle eest sind hoiatatakse. Nii farmaatsiatööstus kui ka Lääne meditsiini esindajad annavad endast parima, et inimesi hoiatada kolloidhõbeda eest, kuna näevad selles tõsist finantsilist ohtu. Tegelikkuses aga leiab kolloidhõbeda turvalisus ja tervist toetav toime aina enam tõestust ning hõbedat kasutatakse haiglatarvikute ning infektsioonivastaste toodete tootmisel juba ammu.

2300 aastat tagasi hoidis Aleksander Suur oma lahingukäikudel vett hõbeurnides, ta ei teadnud midagi bakteritest, kuid ta teadis üht, et hõbe hoiab vee kaua puhta ning värskena.

Hõbedat on kasutatud erinevates vormides juba tuhandeid aastaid ja seda just tema suure kasuteguri poolest inimese tervisele. Kindlasti tead seda ütlemist, et rikka inimese lapsed sündisid hõbelusikas suus. Sellel oli tegelikult keskajal hoopis teine tähendus, mitte rikkuse näitamiseks, vaid selleks, et hoida oma lapsed tervetena ning just seetõttu anti väikestele lastele hõbelusikaid lutsutamiseks. Inimkond teab hõbeda tervisele kasulikkusest nii kaua, et sellest on tehtud juba erinevaid legende, kus hõbedaga on võimalik tappa nii libahunte, vampiire ja teisi nn ebasurnuid. Vastavalt iidsele legendile ei vajanud rüütel muud kui hõbedast pistoda, et hävitada kurjus.

Hõbeda haigustekitajaid hävitavat toimet kirjeldas juba Hippocrates ning hõbedast meditsiinilisi vahendeid ning vee säilitamist hõbenõudes roiskumise vältimiseks on kasutatud juba aastatuhandeid. Ioonilise hõbeda antibakteriaalset toimet on eksperimentidega tõestatud juba üle sajandi tagasi.

Meditsiinis on hõbedat kasutatud seni valdavalt liitainete või segude koostises (nt. amalgaam hambaplommides, mille koostises on lisaks elavhõbedale ka >20% hõbedat), mitte lihtainena. Esimene dokumenteeritud hõbederivaadi kasutamine leidis ilmselt aset 1884 Saksamaal, kus C.S.F. Crede kasutas Gonococci’de põhjustatud neonataalse konjunktiviidi (imikutele ohtlik silmanakkus) ravil 1%-list hõbenitraati. Alates 1897-ndast aastast on kasutatud nanohõbedat kollargooli koostises (seni kasutatav ravim nt. nohu raviks). Väga levinud oli hõbedaühendite kasutamine esimeses maailmasõjas, enne antibiootikumide avastamist. Hõbedat sisaldavad kreemid (sulfadiasiin) on olnud (ja on siiani) väga oluline ka raskete põletushaavade ravi puhul.

Hõbeda uus ajalugu on aga võltsitud ajalugu. Hõbedat kasutasid omal ajal kõik tervendajad nii antibiootikumi, kui viiruste ja mikroobide vastase toime tõttu. Mitte ükski ravim ei töötanud toona paremini, kui seda tegi hõbe ja ka tänapäeval on seis suhteliselt sama. FDA (Ameerika toidu- ja ravimiamet) alustas oma ristiretke hõbeda vastu juba 1930. aastal, sest hõbe on looduslik aine ja seda ei saa patenteerida, aga samas erinevad antibiootikume ja vaktsiine  tootvad ettevõtted suutsid patenteerida oma tooted. FDA nime all, oma originaalnime Bureau of Chemistry eesmärgiks oli kaitsta keemiatööstust ning selle käigus kuulutati mürgised kemikaalid “üldiselt ohutuks” et kaotada keemiatööstuse konkurendid, luues selle käigus erinevaid eeskirju ja seaduseid. Seda ajalugu on varjatud mitmetes tänapäeva ajaloo tekstides, aga tegelikku algset tõde võib veel senini üles leida varasematest allikatest.

Hõbeda raviomadused on tänaseks meditsiiniõpikutest kustutatud ning seda mainitakse üldse harva erinevates meditsiinilistes teostes. Ametlik farmakopöa (arstidele mõeldud teatmik, on ravimitele ning nende koostises olevatele toimeainetele ja abiainetele esitatavate kvaliteedinõuete kogumik), milles oli enne 1930. aasta keskpaika loetletud kümneid ravimeid, milles olid sees hõbedaühendid. Pärast 1930. aasta keskpaika välja antud Farmakopöa ei sisalda enam  hõbedaühenditega ravimeid ja uuemad raamatud lausa väidavad, et seda pole kunagi kasutatud. Enne kui meditsiiniline ajalugu ümber kirjutati, oli hõbe justkui ravimite tuumarelv. Ükski inimestel leiduv patogeen ei elanud hõbedat üle, see oli justkui meditsiini “Püha graal”. Endiselt on tänini kõige puhtam ning tugevaim looduslik antibiootikum just kolloidhõbe ja seda on ohutu tarbida kõigil ja igas seisukorras inimestel. Hõbe on looduslik, sellel ei ole kõrvalmõjusid ja see tappis ka kõige hullemad viirusnakkused 30.-tel.

Hõbedat on kaks viimast sajandit kasutatud nii allopaatilises kui ka alternatiivmeditsiinis. Lisaks sellele kasutatakse hõbedat tavapäraste tervisehädade korral, seda on kasutatud ka kõige kurikuulsamate haiguste nagu tuberkuloosi ja süüfilise edukaks raviks.  Seni ei ole veel välja arenenud hõbedale resistentseid baktereid ja isegi paljukardetud antibiootikumidele resistentne stafülokokk MRSA hävib kolloidhõbedaga kokkupuutel. Kasutati antibakteriaalse vahendina, mida lisati sidemetele ja desinfitseerivatele pihustitele. Hõbedat on pandud ka riietesse (hõbedaniidid), et vältida baktereid, mis toodavad ebameeldivat higihaisu, ning neid eritöödeldud riideid ja sidemeid kasutatakse palju just põletusohvrite raviks.  Muidugi tänapäeval on hõbeniidiga sokid tavakasutuses, et vältida jalgade higistamist ning haisemist. Paljudes haiglates kasutatakse siiani hõbedast letipealseid või ääristust, et vältida bakterite kasvu ja levikut. Hõbedaga vooderdatud veemahuteid kasutatakse just palju kolmanda maailma riikides vee desinfitseerimiseks ja säilitamiseks.

Hõbe on äärmiselt tähelepanuväärne, sest see on looduslik võimas antibakteriaalne ja viirusevastane aine, mis aga ei mõju tervisele laastavalt, nagu seda teevad paljud antibiootikumid. Hõbe tapab viiruseid, baktereid, parasiite, kes elavad sümbioosis erinevate bakteritega. See on vägagi levinud, eriti vere kaudu levivate parasiitide puhul, näiteks USA biorelva borrelioosi puhul. Seda seetõttu, et hõbe tapab elektrilaenguga ja ükski looduslik ega laboris loodud patogeen ei ole selle vastu immuunne. Ühtegi elusorganismi ei saa luua elektrilaengu suhtes immuunseks.

Seetõttu valmistatakse järjest enam kehasiseseid meditsiinilisi abivahendeid (nt. põiekateetrid, stetoskoobid) just hõbedasulamitest. Hõbedasisaldusega materjalide pinnale ei saa tekkida infektsiooniohtlikku biokilet ning selle tõttu puudub vajadus täiendavate antibiootikumide järele.

Meditsiinis on kolloidhõbedat lisatud antibiootikumidele, et need mõjuks tõhusamalt ka nende bakterite vastu, mis on antibiootikumiresistentsuse saavutanud. Kui FDA eemaldas heakskiidetud ravimite nimekirjast hõbeda, siis sellega koos eemaldas ta ka ainsa tõhusa ravimi, mis tapab lastehalvatuse ja tänu sellele vallandus toona ka lastehalvatuse epideemia, millele oli vaja vaktsiini. Hiljem aga FDA hooples, et tänu neile saadi lastehalvatusest võitu, ikkagi uue põlvkonna vaktsiin, mis päästis kogu inimkonna.

19. sajandi teisel poolel oli  kolloidhõbe kõige turvalisem ja tõhusam viis ravimaks erinevaid haigusi. Kolloidhõbeda lahuse tegemisel juhitakse madal elektrivool läbi destilleeritud vee, millesse on lisatud hõbedat. Mõne aja möödudes küllastub vesi tillukeste hõbeda nanoosakestega. Vedelik ise peab jääma selgeks ning seda peaks hoidma päikesevalguse eest kaitstuna. Kui nanoosakesed päikesevalguse toimel oksüdeeruvad, siis need settivad ja muudavad lahuse värvust. Kolloidse tootmisprotsessi käigus ei kasutata kemikaale ja seetõttu on tegemist puhta ja looduliku vahendiga.

Tänapäeval on hõbe märgistatud kui alternatiivmeditsiini toode, siis vanasti oli see väga laialdaselt kasutuses haiglates kui esimene antiseptiline vahend ja antibiootikum. Tänapäeval kasutavad hõbedat endiselt haiglate põletusosakonnad (põletusohvrite raviks), sest hõbedal on uskumatu võime kiirendada põletushaavade paranemist tõhusamalt ja kiiremini kui seda teevad steroidid. Üllatuslik on see, et päikesepõletus paraneb hõbedaravi korral tunniga ning keele põletus mõne minutiga. Reeglina võtab päikesepõletusest taastumine paar päeva aega ja kui oled keele kuuma toidu või joogiga ära põletanud, samuti mitu päeva aega, enne kui jälle maitseid tundma hakkad.

Kui Bureau of Chemistry 1930. aastal oma nime avalikkusele rohkem “söödavaks” FDA-ks muutis, oli hõbeda turult eemaldamine just tema esimesi “suurtegusid”. Kui aga 1999. aastal hõbe uuesti esile kerkis, keelustas FDA selle müümise ja kasutamise täielikult tervishoiu toodete näol, seda hoolimata sellest, et hõbedat on edukalt ja kõrvalmõjudeta kasutatud meditsiinis juba aastatuhandeid.

Laastav lastehalvatuse epideemia oli suuresti tingitud sellest, et FDA keelustas hõbeda kasutamise meditsiinis ning samal ajal tõi turule uued vaktsiinid ja antibiootikumid, et edendada nende müüki ja vajadust. FDA ootas kannatlikult epideemia puhkemist ja laialdast levikut ja alles siis laskis oma vaktsiini välja, et rahvas ikka seostaks vaktsiini lastehalvatuse kadumisega. Nii avalikkus kui ka mitmed arstid loobusid kasutamast ohutut hõbedat, mis tappis kiiresti lastehalvatuse ja ka iga teise tuntud viiruse. Enne seda “peeglite ja suitsu trikki” oli hõbe väga tunnustatud ravim ja pärast seda enam mitte ning FDA väidab, et hõbe pole seda kunagi olnudki. Kui hõbedat poleks toona keelustatud, siis ilmselt poleks eales ka lastehalvatuse epideemia aset leidnud. Lisaks poleks tänaseks ilmselt ka vaktsiinide ning erinevate antibiootikumide turgu. Hõbe tuli hävitada. Et näitamaks FDA ebaausat käitumis vaktsiini ja antibiootikumide turule toomisel, hakkas FDA ja Ameerika meditsiini assotsiatsioon propageerima kõikidel lastel mandlite eemaldamist, teades samal ajal seda, et mandlid on ainsad organid inimesel, mis toodavad lastehalvatuse antikehi.

Nüüd tunnistab FDA, et antibiootikumid on enamikel juhtudel kasutud, samas on neid viimased seitsekümmend aastat  välja kirjutatud. Nüüd usutakse, et kõige tavalisem külmetus, gripp ja ka kõige levinum kopsupõletik on tingitud viirustest, mille vastu pole antibiootikumidega midagi peale hakata. Paljud inimesed on surnud nendesse haigustesse põhjendamatult tänu hõbeda asendamisele antibiootikumidega.

Järjekordne hõbeda vastane kampaania algas Teise Maailmasõja perioodil, mil hakati üha enam uurima võimalusi bioloogilise relva kasutamiseks uue põlvkonna sõjapidamisviiside osana. Seoses antibiootikumidega vähenes pärast teist maailmasõda huvi hõbeda rakendamise vastu, kuid antibiootikumide üle- ja valetarbimise valguses on tekkinud järjest enam antibiootikumi-resistentseid bakteritüvesid, mille ravimisel on hakatud tagasi pöörduma hõbeda juurde. Hõbedal on aga võime hävitada iga biorelv, mis on siiani loodud, sest ta ründab patogeene elektrilaenguga. Ning see on üks peamisi põhjusi, miks hõbedat mustati nii agressiivselt ja turult eemaldati. Mitmed rühmitused koos USA valitsusega ei soovi, et USA sõjaväe poolt loodud biorelvadele oleks keegi resistentne. Seetõttu on hõbedaravimid kogu maailmas represseeritud varjatud sõjarelvade programmi tõttu ning rahvusvahelise seadusega keelatud. Kui hõbedaravimid oleks meditsiinis tipus, siis poleks biorelvade programmist kasu, see muutuks lihtsalt mõttetuks, sest ohvrid võiksid vabalt kasutada pisikute ja viiruste tapmiseks kolloidhõbedat.

Tänapäev

Spetsiifiliselt kasutatakse nanohõbedat tänapäeval peamiselt mikroobide kasvu aeglustava lisandina; seda leidub erinevate toidupakendite, õhuvärskendajate, imikutarvete, sokkide ja haavaplaastrite koostises. Nanohõbedat lisatakse veel selliste tarvikute kattematerjalile, mille puhul peetakse oluliseks just hügieenilisust, nt. arvutihiired, taksofonid, maniküüritarbeid, spaatlid, lemmikloomade toidukausid,  õhufiltrid, käsipuud ning sularahaautomaatide klahvid. Hiljuti on kasutusele tulnud ka erinevad pesumasinad, mis lisavad pesutsükli ajal pesule Ag+ ioone. Selles rakenduses nähakse eelkõige kasu immuunpuudulikkusega inimestele, aga ka allergikutele ning haiglatele.

Kuidas arvatakse, et hõbe töötab?

On mitmeid erinevaid teooriaid, kuidas hõbe töötab. Juhtiv teooria on see, et hõbe tapab patogeenid elektrilaenguga ning see ei võimalda patogeenidel muutuda resistentseks. Tõsi on see, et senini pole leitud ühtki patogeeni, mis suudaks vastu seista kolloidhõbedale. Paraku ei ole võimalik seda hüpoteesi tõestada ega ka ümber lükata, sest võimatu on uurida ühte kolloidosakest ja tema seost bakteriga, või vaadelda mehhanismi, mille kaudu hõbe viimase tapab. Ainus, mida me saame teha, on panna hõbedat bakteritele ning näha, et need hävivad väga kiiresti.

Arvatakse, et iga osake kannab endas elektrilaengut (ioonlaengut), ning sama metalli kõigi osakeste poolt salvestatud laengud on sama polaarsusega. Sellised laengud kindlustavad lahuses ühtlase jaotumise. Teoorias sarnaneb see magnetismile, kus samapooluselised tõukuvad ning eripooluselised tõmbuvad.

On tõendeid, et hõbe reageerib kehas vase- ja rauaosakestega, ühendades neid mõlemaid elektriliselt ja luues sellega uusi metalliühendeid. Inimesed, kes kasutavad palju kolloidhõbedat, võivad äkki hakata ihkama rauarikkaid toite nagu näiteks loomaliha. Mõistlik on neid isusid rahuldada, sest need on tingitud tähtsa toitaine vaegusest. Vaske saab ohutult organismi manustada klorofüllirikaste toitainetega, aga peaaegu iga teine suukaudne vaseallikas on ohtlik, sest vase tarbimisest on väga lihtne saada üledoos ja tulemuseks on maksapuudulikkus. Tänu kolloidhõbeda võimele neutraliseerida organismis rauda, et saada kolloidhõbedast kasu, on üle 30 aasta vanustel meestel tark tarbida kolloidhõbedat kuuridena. Kuna raud kipub organismi ladestuma, arvatakse sellel just olevat põhjus, miks naised elavad meestest kauem ning liigne raud, mida leidub meeste organismis rohkem, on peamiseks südamehaiguste põhjustajaks.

Erinevad hõbedad

Tänapäeval on turul juba mitmeid erinevaid hõbeda lahuseid nagu hõbenitraadid, ioniseeritud hõbe, kolloidhõbe, hõbekloriid ja hõbeproteiin. Ainus ohutu toode, mida võiks kasutada, on ainult kolloidhõbe.

Hõbenitraate toodetakse farmaatsiatööstuse poolt, kus omavahel ühendatakse hõbe ja lämmastikhape. See võib aga hävitada nii maksa kui ka neerud, nagu paljud teised farmaatsiatööstuse ravimid. Hõbenitraadil on kohutavad kõrvalmõjud ja tihtilugu kasutavad ettevõtted seda, et mustata kollodihõbedat. Ravimitööstuse hõbenitraadil on teada ja tuntud kõrvalmõju, mis muudab patsiendi naha sinakashalliks. Teadaolevalt on nitraadid mürgised ühendid ja neid lisatakse lihatoodetele (muutes nende maitset ja värvust), mis omakorda põhjustavad vähkkasvajaid. Seega FDA surus ohtlikud mürgised ning kantserogeensed nitraadiühendid avalikku kasutusse ja süüdistab tagajärgede ning kõrvalmõjude eest hõbedat.

Ioniseeritud- ja kolloidhõbe on tootmise poolest peaaegu identsed. Peamiseks erinevuseks on hõbedaosakeste suuruste vahe. Ioniseeritud hõbeda osakesed on oma aatomi poolest imepisikesed, et nende olemasolu on praktiliselt võimatu testida. On võimalik, et ioniseeritud hõbeda osakesed on nii väikesed, et vesi ise muutub teiseks aineks, sest hõbedaosakesed ei ole enam täielikult isereguleerivad. Seevastu kolloidhõbeda osakesed on samuti väikesed, aga mitte nii väikesed kui ioniseeritud hõbedal. Ioniseeritud hõbedat saab toota, hoides hõbedaplaate vees väga väikese pinge all. Seevastu kõrgem pinge või vee vähenenud vastupanu toodab kolloidhõbedat. Tõelise ioniseeritud-või kolloidhõbeda vesi peab jääma puhtaks, seega et vähendada vee vastupanuvõimet, on vaja seda soojendada, mida ka paljud tootjad rumalalt teevad.

Suurema tõenäosusega võib olla kolloidhõbedal mingisugune värvus, aga ioniseeritud hõbe on alati selge. Seda seetõttu, et kolloidhõbeda suuremad osakesed annavad suurema pindala. Ioniseeritud hõbeda osakesed on väiksemad kui nähtava valguse lainepikkused, muutes sellega hõbeda nähtamatuks ja värvituks ka isegi kontsentreeritud kujul. Kõik kolloidhõbeda lahused on segu ioniseeritud hõbedast ja kolloidhõbedast, aga ioniseeritud hõbedalahused on alati ioonilised. Pole võimalik toota kolloidhõbedat ilma ioniseeritud hõbedat tootmata. Seda võib võrrelda ehitustöölisega, kellel on vaja lammutada telliskividest sein. Ta võib selleks kasutada peent liivapaberit, mis annab peene liivapuru või siis kasutades kuvaldat, lõhkumise käigus tekivad nii suuremad tükid kui ka liivapuru. Kasutades suuremat pinget kolloidhõbeda eraldamisel, on nagu kuvaldaga hõbedale virutada. Suuremad osakesed, mida leidub kolloidhõbedas, on eriti kasulik kasutada välispidiselt, eriti kasulikud veel põletushaavade korral. Ioniseeritud hõbe on aga välispidiseks kasutamiseks täiesti mõttetu ja tema seespidine kasutamine on siiani kolmandate sõltumatute osapoolte poolt uurimata. Ainult kolloidhõbedat ja hõbenitraati on teaduslikult uuritud ning nende tõhusus kinnitust leidnud ning ainult kolloidne variant on kasutamiseks täiesti ohutu. Uskumatuna võib kõlada see, et ainult kolloidhõbe on ainus hõbedaliik, mida farmaatsiatööstus pole kunagi müünud.

Hõbekloriid on valmistatud peaaegu samal viisil kui kolloidhõbe, aga sellele on lisatud söögisoola (naatriumkloriidi). Tegemist on häguse, tihtilugu valkja vedelikuga, mis on äärmiselt valgustundlik. Kui vedelik saab valgust või sooja, siis selle protsessi käigus hõbekloriidi lahus eraldub hõbedaks ja kloriidiks. Tänu lahuse ebastabiilsusele on seda ohtlik manustada. Sissevõtmisel on hõbekloriidil kalduvus rännata kudede välimistesse kihtidesse. Eriti siis, kui nahk on päikese käes soojaks läinud, laguneb hõbekloriid hõbedaks ja kloriidiks ja see protsess põhjustab naha sinakashalliks muutumist (agrüüria / agrüroos) ja seda on “reklaamitud” kui vastuargumenti hõbeda ravimi kasutamisel.  Agrüüriasse haigestunud inimesed räägivad, et jõid kolloidhõbedat, samas sellesse lisatud sool muutis selle äärmiselt teistsuguseks aineks – hõbekloriidiks-, mis on jällegi keemiliselt ebastabiilne. Tõeliselt puhta kolloidhõbeda ühendid pole absoluutselt reaktiivsed. Hõbekloriidi on lisatud soola, et kiirendada tootmisprotsessi, aga protsessi saab kiirendada ka palju ohutumalt, lisada söögisoodat. Söögisooda lisamine toob sellest välja eriti suured hõbedaosakesed ning seda ei ole tark seespidiselt kasutada, aga saadud lahus on suurepärane välispidiseks kasutamiseks. Sobib ideaalselt just põletusohvrite ja põletikuliste haavade raviks.

Hõbeproteiinid sisaldavad seevastu palju suuremaid hõbedaosakesi, kui seda on kolloid- või ioniseeritud hõbedas ja hõbeproteiini ei tohi kunagi kasutada seespidiselt. Seevastu on need varasemalt heaks kiidetud FDA poolt ning kasutatakse laialdaselt farmaatsiatööstuses. Hõbeproteiinis on hõbedaosakesed nii suured, et need sõna otses mõttes vajuvad vees põhja ning hõbedaosakesed ei püsi vedelikus stabiilselt jaotatuna ilma, et sellesse oleks lisatud kallerdavat ainet (nt. želatiini). Hõbedaosakeste suurus ja hõbeda võime end valguga siduda on ka tõenäoliseks põhjuseks, miks teatud puhkudel hõbedaosakesed jäävad rasvkudedesse lõksu. Seetõttu just need želatiiniga paksendatud lahused võivad põhjustada seda kurikuulsat sinakat naha värvust ehk agrüüriat.

Kollodihõbedat on Eestis saada, kui vähekenegi ringi vaadata. Kõige kättesaadavam on see ilmselt erinevatest looduspoodidest, aga ka erinevatest netilehtedelt ja terviseklubidest. Kuid hind on seinast seina, mina ise kasutan Venemaa toodangut, mille 250ml pudel maksis 8 eurot, aga mõnes kohas müüakse 50ml pudelit ka pea 17 euro eest.

Lühikokkuvõte allikast: The Health Wyze Report