Luutsipäev

13. detsember on vanarahva kalendri järgi tuntud luutsipäevana (luutsinapäev, luutsnapäev, luutsi). Vanarahvas uskus, et just sellel päeval on hea aeg läbi viia erinevaid rituaale ja kaitsemaagiat, mis hoiaks eemale kurja silma ja kaitseks negtiivse energia eest.

Luutsipäeva tähistati Eestis peamiselt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega – siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel.

Päeva endisest tähendusest olid 19. sajandi rahvakalendrisse jäänud vaid mitmesugused ilmaended. Tuntud on vanasõna:

“Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis”,

mis näitab, et lund on siis kindlasti. Ööd pärast luutsipäeva on nimetatud aasta pikimaks, mis kunagise juuliuse kalendri järgi vastab tõele. Hiljem oli aasta pikim öö pööripäevaga seotud ehk toomapäeva läheduses.

Mingis suhtes erandlikel päevadel püüti vabaneda kõigest halvast, seetõttu oli kurja tõrjumine aktuaalne ka luutsipäeval – ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kogu tegevust põhjendati sellega, et vastasel juhul poeb õlgedesse luutsi, keda siis ka naljatamisi aeti kotti ja tõrjuti. Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid – maskeeritud jõulusandid.

Luutsiks käimine

Luutsipäeval käidi eriti Hiiu- ja Saaremaal luutsiks. Luutsid olid enamasti noored inimesed, kes liikusid perest peresse tundmatuseni muudetud välimusega (mehed naiste- ja naised meesterõivastes), kandsid vööl vitsu või vitsakimpe. Luutsid tihti ei palunudki ande, vaid pigem kontrollisid kodust korda ja pühadeks valmistumist. Vits karistus-, ergutus- ja tervistava vahendina kuulus veel ka mardi- ning kadrisantide, vahel ka jõulusantide, jõuluvana, kuid ka näiteks urbepäeva juurde.

Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud.

Lucia elas 3. sajandi paiku Sitsiilias Sürakuusas ja oli pärit jõukast perest. Pärast seda, kui talle ilmutas end Püha Agatha, sai temast nn kristuse pruut. Lucial kulus palju vaeva, veenmaks ema, et ta ei soovi abielluda ja et varandus tuleb jagada vaestele. Ema nõustus alles pärast seda, kui ta ise ime läbi tervenes. Pettunud kosilane andis pruudi kui kristlase üles. Lucia määrati karistuseks lõbumajja, kuid äraviijad ei suutnud teda paigalt liigutada. Selle ime järel, umbes 304. aastal, Lucia hukati. Lucia kultus algas suhteliselt kohe pärast hukkamist. Keskajal oli ta Itaalias, aga eriti Sitsiilias armastatud kaitsepühak.

Luciat on sageli kujutatud hoidmas käes nõu, milles on kaks silma. See on seotud teise kuulsa Lucia-legendiga, mille järgi keiser Diocletianus torkas tütarlapsel silmad peast välja, et kangekaelsest olendist lõpuks jagu saada. Jumal taastas neiu nägemise.

Lucia nimi tähendab valgust, valgusekandjat. Ta on pimedate ja silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak.

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Loe seda edasi” Järgmiselt kahelt leheküljelt leiad nii mõndagi põnevat, milliseid maagilisi rutuaale just sel päeval oli/on kombeks teha, et kaitsta ennast ja oma vara kurja silma eest ning negatiivse energia eest.