Minu hashimoto lugu

Nii kaua, kui end mäletan, on mul alati olnud külm, jube külm – soe on olnud ainult saunas või suvedel, kui kõik ümberringi lubavad palavuse kätte maha surra. Kui väljas on +25 kraadi, otsin ma kõige tuulevaiksema nurga keset lauspäikest ja laotan end sinna laiali, et üles sulada ja akut laadida. Mäletan lapsepõlvest vanaema karjatusi, kui ta külla tulles katsus mu sinakaid käsi ja jalgu: „laps, sa oled täiesti jäine!“ Olin jah. Veresooned mu käeseljal olid kitsad lillad jutid, mu käe- ega jalalabad polnud iial titeroosad ega õrnpehmed, vaid lillaka varjundiga, sinakad, supikana meenutavad jäised klombid.

Samal ajal higistasin ma meeletult. Kui teiste lastega rahvastepalli mängisime, oli mul mänguplatsil kaasas alati 2 või 3 vahetussärki. Kui ma märga särki koheselt kuiva vastu ringi ei vahetanud, oli mul „lootust“ haigeks jääda. Juba jälle. Mu terve elu on käinud traditsioonilises rütmis septembrist maini köha-nohu, viirushaigused, vahepeal mõni nädal terve ka. Aga jaanuarist märtsini veetsin reeglina haigevoodis kummuli sellise köhaga, kus hullematel aastatel sain magada vaid kiiktoolis, sest lima ja mille iganes vool lämmatas pikali olles mu lihtsalt ära, ärritades sellisel moel hingamisteid, mis vallandas uue köhahoo, mille käigus köhisin oma mao tühjaks. Kõik lihased kuklalihastest sabakondilihasteni olid mulle juba isiklikeks tuttavateks saanud ning kõhu – ja seljalihased olid nii valusaks köhitud, et iga järgmine köhahoog tõi valupisarad silmi. Kui kodust lahkusin – apteeki või arstile – ja sel ajal juhtus mind tabama mõni mu köhahoogudest, jäid inimesed seisma,  pilgus stardivalmidus kohale kutsuda kiirabi, sest tavaliselt olin ma näost sinakaslilla ja ainult rögisesin veel, kui ükskord köhahoo pidama sain – ja seda tänu tugevale enesevalitsemisele ja ärritustunde maha surumisele ning hinge kinni hoidmisele siis, kui olin niigi juba lämbumas. Selline oli mu kogu mäletatav  elu ….

Suvekuudel olin terve, 12 kuust 3 kuud, pidu missugune! 11 kooliaasta jooksul  pole mul kehalise hinnet välja pandud 11 veerandil – on kriips, linnuke või „vab.“ – ma olin haige või vabastatud või kombinatsioon neist. Oma elu jooksul ei ole ma alla poole kuu korraga, haiguslehel vist olnudki. Kuna ma olen meisterkülmetuja ja samas ka metsik higistaja, siis reeglina järgnes üks teisele.  Kui mis iganes põhjusel olin õues naha märjaks ajanud ning mul polnud võimalik koheselt kuivi vahetusriideid selga panna, oli ülima tõenäosusega tulemuseks 2 nädalat kuni kuu aega kopsude tagurpidi köhimist.

Ma olin unine, uimane, jõuetu, apaatne, tahtsin pidevalt magada. Eluvaimu sain sisse ajaks, kui vanemad töölt tulid  –  ajaks, mil pidin magama kobima. Sel hetkel olin seisundis, et vot nüüd võiks midagi tegema hakata, aga ma pidin magama minema, et oleksin suuteline  järgmisel hommikul ärkama! Mul oli raskusi uinumisega, mil olin parasjagu kõige erksam –  siplesin tund või mitu ja hommikuks olin laibastunud. Ma ei saanud hommikul maad ega mütsi aru, mu soolestik magas talveune taolist sügavat und, vägisi sissesöödetud hommikusöök, mida ei lubatud söömata jätta, käis suus ringi ja ajas olemise halvaks…

1989. aasta septembri ühel ööl ajas ema mu üles, kuna olin läbi une kõva häälega oianud. Ärgates tundsin meeletut kõhuvalu, mis võttis hinge kinni ning pisarad silmist. Vetsu joostes selgus, et kõht oli vesilahti, veetsin esimesel ööl 4 tundi vetsu ja voodi vahet joostes. Veel umbes nädala jagu öid veetsin samas stiilis. Järgnevatel kuudel külastasin stabiilselt polikliinikut, andes kõikvõimalikke erinevaid proove, et asjas veidikenegi selgust saada.

Kuna  lastehaigla peaarst oli toona isa väga hea sõber, siis saime tema kaudu kätte defitsiidiks olnud kõhurohud, mida sõin. Ma jõin ja sõin kõikvõimalikke teesid ja segusid ning ravimeid: kummelitee, söetabletid, festaal, tammekooretee  – kes neid kõiki enam mäletab. Ma ei saanud enam midagi süüa ega juua: Kui pidin kodust lahkuma, läksin kooli söömata ja koolis ka ei söönud, sest kõht oli stabiilselt vesilahti.

Arstid ei suutnud ühegi proovi, uuringu ega ultraheliga selgeks teha, milles asi. Fakt oli see, et mul oli krooniline kõhulahtisus, mis polnud enam lausvesi, aga ega ka midagi sellist, mis oleks pidanud olema. Viimaks hakkas märtsis kummelitee 105. ringiga lõpuks veidi mõjuma. Sellegipoolest jäi mu kõht kogu eluks ideaalses versioonis „pehmeks“, tavaliselt oli samahästi kui vesi ja minu elu hakkas olema vetsust vetsuni, mitte kellast kellani. Ja kui ma pidin „minema“, siis mitte lihtsalt minema, vaid jooksma, sest see oli sekundite küsimus, kas ikka jõuan õigeks murdsekundiks kohale…

Mu pereliikmed naersid minu üle ja sõbrad viskasid nalja, sest nende meelest tegin sääsest elevandi…. Kui keegi minu juurde tuli, siis kuulsin venda uksel vastamas tulija küsimusele:

“Kas Anu on kodus?“ – „Ei ole!“ –  „Kus ta siis on?“ – „Seal, kuhu ta sisse on kirjutatud– peldikus!”

Aga nii see oli. Ma veetsin märkimisväärse aja oma elust vetsus istudes.

Ma olin kas köhas, nohus või vetsus, või kõike korraga.