Põimukuu algusnädala inglisõnumid

Jube mõelda, et algamas on viimane suvekuu, aga suve kui sellist, pole tänavu siiani olnudki. Muudkui külm, jahe, pilvine, sajune… vahepeal mõni päikeseline ja soe ilm ka. Vähemalt minu kodukandis on nii. Samas loen hämmingus teiste piirkondade inimeste kirjutisi, et neil on troopika, päike sillerdab ja täielikuks üllatusmunaks on see, et metsad on tuleohtlikud ja kuivad! Mina mõtlen pardikasvatajaks hakkamise peale, sest umbrohi kasvab selle ohtra saju ja mõõduka sooja peale selise mühinaga, et palju pole puudu, et kuulen, kuidas kasvab… Külvatud maitserohelise asemel isetegevuslikult kasvama läinud päevalill on mulle juba õlani ja sama isetegevuslikult kasvama läinud tomat on sügavroheline ja jõudnud nüüdseks õitsemiseni. Ainus, mis mu enda külvatult/mahapandult tänavu tärganud on, on maapirnid. Nemad on ilusti kasvama läinud ja venitavad end iga päevaga aina pikemaks ja lopsakamaks, nii et neid vaadates meenub mulle muinasjutt pilvedeni kasvanud oavarrest… Üks väga imelik ja arusaamatu aasta nii looduses kui omaenda elus. Palju lahti laskmisi ja lõpu tegemisi, otsade koomale tõmbamisi. Raskete valikute ja suurte riskide võtmise aeg. Rõõmutu, valurohke ja karm aasta on olnud. Mis siin ikka üle jääb, kui lohutada end sellega, et elu käib tõusude ja mõõnadega. Kui mõõn on olnud nii pikk ja nii sügav, siis loogiliselt võttes peaks järgnema samavõrd kõrge ja pikk tõus…! Nii et, pea püsti ja edasi!

Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Loe seda edasi”.