Pühapäeval, 6. oktoobril, toimus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus südamlik mälestuskontsert
„In memoriam Helle Mustonen ja Gia Kantšeli“.
Algselt Helle Mustoneni (1950-2005) mälestuseks planeeritud üritus laienes järelhüüdega kuulsale Gruusia heliloojale Gia Kantšelile (1935-2019), kes äsja meie hulgast lahkus. Armastatud Gruusia kolleegi meenutuseks esitati muuhulgas helilooja Peeter Vähi värsket loomingut, mis tugineb Beethovenile. Esines eesti vanamuusikaansamblite lipulaev Hortus Musicus, mille loomisel Helle Mustonen tähtsat rolli edendanud.
Pool tundi enne kontserdi algust tegi ansambel hoolega proovi, andes instrumentidele sooja sisse. Kontserdikavadega kohtadele istunud suur inimhulk tõi kirikusaali omakorda soojust juurde. Saabujate hulgas võis näha eesti muusikamaailma elavaid legende. Ühes saali tiivas valmistus Klassikaraadio sündmuse otseülekandeks oma eetri vahendusel. Kirikusse ei mahu kõik huvilised ja paljud ei saa osaleda, mistõttu raadiokõlarite kaudu elamuse levitamine kõikjale on väga tänuväärne.
Algusest andsid märku õuest kostnud kirikukellad, misjärel ütles avasõnad koguduse õpetaja Arho Tuhkru, peatudes viivuks inimese usul, muusikal, Jumala armul ja küsimusel
„Mida tähendab olla igavene?“
Põlevad küünlad altaril ja kõrgetel küünlajalgadel oma pühaliku kumaga justkui valgustanuks armsate lahkunute teed teispoolsuses ning ootasid veidi hämaras punktis valmistunud ansambliga ja andunud publikuga hetke, kus vaikusest saab muusika. See Looja imeline and, mis mõjutab inimese kogu olemust.
Algas tunnike iseenda ja inimkonna eksistentsi mõttesse süüvimist, läbi kaasahaarava muusikalise ringkäigu. Kuulajatele kõnelesid oma loomingu kaudu teiste hulgas J. S. Bach, Arvo Pärt ja Claudio Monteverdi.
Avapala viiulil esitas ansambli kunstiline juht Andres Mustonen. Lugu oli filosoofiliselt mõtlemapanev, peegeldades kuulaja hingesoppidesse soojust, igavikulisust ja paratamatusega arvestamist. Ei mingit liigset kaeblemist ega protesti. Pigem võimendus armastuse säde suureks leegiks. Avamäng suunas leebes vormis juurdlema ajalike heitlike käänakute üle. Pühendunud viiuldaja pani mängu jäägitult kogu oma headuse ja kaastunde, mis mind täielikult oma rüppe tõmbas.
Peale spirituaalset äratust viiuliga astusid ette lauljad, tuues kuuldavale kordamööda ja ühiselt inimhääle ülevad võimed. Laulud olid ladinakeelsed, millest jäid meelde sümboolsed sõnad „paradiis“ ja „Jeruusalemm“. Laulud olid enamasti rahulikus vormis. Ajuti lõikasid õhku jõulisemad ja teravamad tämbrid, pannes akustilise kirikusaali korraks kajama. Laule saatsid aeg-ajalt pillihääled, sulandudes omavahel sujuvalt üheks, suureks, ühendavaks sõnumiks.
Instrumentidest olid esindatud keelpillid, puhkpillid ja klahvpillid, nii eraldi kõlades kui ka võlulist kooskõla leides.
Tajusin selgelt, kuidas laulude pikad, venivad, monotoonsed hääled tõlgendasid igavikuliste hingede lõpmatut teekonda ääretus kõiksuses.
Viiuli ja klaveri koosmängus suutis pianist klahvidelt lähtunud helilainetusega kogu elu lainetuse veenvalt välja mängida. See meenutas alla- ja ülesmäge kulgevat ajalist elu, enne piiritu armastuse valguse sisse tõusmist. Samas viiul Andres Mustoneni meistrikätes rääkis lisaks poognatõmmetele ka sõrmitsemisel oma lugu maise inimese loetud päevadest.
See klahv- ja keelpilli koostöö just nagu küsinuks olemasolu sügavamat mõtet ja meie tegudeks antud tundide tegelikku tähendust.
Laulud ja instrumentaalpalad algasid, kandsid pikalt ja kustusid vaikusesse. Selle vältel, heitnud pilgu altari lähedase seina orva, märkasin, kuidas hapralt võbelema löönud küünlaleek küsis sedasama küsimust, omal vaiksel, saladuslikul moel.
Kõigile siinolijatele on kõik ajutine ja lõppev. Nii sai aeg täis ka eriliselt kõnetavale kontserdile. Austavale programmile, mis pühendatud kahele armastatud inimesele maailma eri paigust. Hingedele, kes jätnud endast maha jäljed valgusest, et sellest osa saada juba horisondi taga, täies hiilguses.
Kui vaikusesse hääbus viimane pikk noot, lausus koguduse õpetaja õnnistussõnad, et veel selle maailma radadel rändajad võiksid asuda oma teele Jumala rahus.
See oli hoolivusest ja kaastundest kantud tund, kus inglite armu väega toetatud meloodiad kandsid kuulajate südameisse rahustavat leplikkust universumi seadustega.
Aitäh, haruldane Hortus Musicus, haruldase ja liigutava kontserdi eest, mis veel pikemaks ajaks hingekeeltel mängima jääb.
Andre Tamm
