Lugu kõigile, kes kogevad erilisi taevaseid märke ja prohvetlikke unenägusid ja neile, kes neid alles hakkavad kogema.
2005. aasta varakevadel tegi 53-aastane väikest kasvu Ines Lepik oma Õismäe neljatoalises korteris suurpuhastust, taustaks turgutav raadiomuusika. Suurte puhastuste ja ümberkorralduste aeg, sest elu oli hiljuti teinud ootamatu pöörde ja nõudis uut suunda. Tagasi vaadata polnud enam mõtet. Tuli minna edasi, leida uusi väljakutseid ja võimalusi ülejäänud eesolevaks eluks. Tallinna kesklinnas haridusasutuses raamatupidajana töötav Ines oli jäänud üksikuks, peale abikaasa uut valikut elukaaslase osas. Juriidilise abielustaatuse nad küll säilitasid, ent kolmkümmend aastat tagasi ristunud teed hargnesid kompromissitult. Tavaline olukord ühes tavalises Eesti perekonnas, mis tihti tabab õitsvas keskeas teovõimelisi inimesi. Tegelikult oli see suur pööre mõistetav, sest need kaks inimest ei sobinud karakterite poolest omavahel üldsegi mitte ning esimese šokihoo vaibumise järel toibus tragi töökas proua kiirelt. Ta elas oma täiskasvanud pojaga veel viimast aastat sama katuse all, kuna kolmekümnene kõrgharidusega noormees valmistus kolima omaette korterisse teises linnaosas.
Saja ruutmeetrise korteri poolavatud köögiaknast hoovas sisse mõnusat kevadist hõngu, mis koos erksa muusikapalaga koristaja hoogu üleval hoidis. Kergelt niiske tolmulapiga ringi askeldav Ines püüdis võimalikult vähe mõelda möödunule ja püsida uuel rajal positiivses konditsioonis.
Elutoa nahkdiivani kõrval pitslinikuga lauakesel helises lauatelefon neli korda, enne kui raadio väljalülitanud perenaine toru hargilt tõstis.
”Tere päevast! Minu nimi on Ebe Mägi, üks FIE fotograaf Tallinnast. Kas ma helistan sobival ajal või olete hõivatud?” alustas võõras sõbralik naishääl, sisaldades pisukest elevat uudishimulikku varjundit.
”Tervist! Ei, ma saan rääkida küll. Kellega on mul au?” vastas kraamimisest hinge tõmbav lüheldane sale proua mugavalt diivanile istudes.
”Väga meeldiv. Ega meie teineteist ei tunne ja minu jutt saab olema ootamatu, kuid rääkimata ma seda jätta ei saa. See on kaua minu sees elanud ja ma lihtsalt pean selle sisemise sunni toel väljendama. Kuid see puudutab otseselt härra Aular Lepikut. Palun, kas oleks võimalik temaga otse rääkida? Olge mureta, ega ma teda endale ei taha. Minu sõna selle peale.”
”Oh, mis te nüüd, ega ta ei olegi enam minu oma ka. Elab juba mõned kuud eraldi teises maakonnas uue elukaaslasega. Nii et telefonile ma teda kutsuda ei saa. Aga ma saaksin anda tema mobiilinumbri, kui sobib,” pakkus abivalmis vastaja, suutmata sealsamas valitseda uudishimu pöördumise põhjuse osas.
”Oi, ma oleksin tõesti siiralt tänulik selle mobiilinumbri võimaluse eest. Minu jutt on täiesti omanäoline ja ei puuduta kellegi suhteid ja pärast asja selgitamist ma ei kontakteeru enam. See selline ühekordne projekt, nagu öeldakse,” selgitas helistaja, naeris mahedalt ja lisas avameelselt oma pöördumise põhjuse.
”Vaadake, proua. Mu jutt kõlab kummalisena, aga selline on elu. Mulle öeldi 1990. aasta kevadel unes Teie abikaasa nime, korduvalt ja rõhutatult, justkui ma peaksin selle infoga ärkamise järgselt edasi tegutsema. See oli nagu ülesanne otsida kontakti temaga.”
Teraselt kuulanud Ines reageeris huvitatult.
”Ah nii, see on tõesti kummaline lugu. Kas täpsustaksite veidi, see huvitab mind puht inimlikult.”
”Meeleldi,” lausus rahulolev fotograaf ja jätkas.
”Mulle korrati tema ees- ja perekonnanime, väga selgelt, puhta ilusa meeshääle poolt ja teatati, et ta teeb samal kevadel läbi raske liiklusavarii, milles tema olevat kannatajapool. Aga mulle öeldi, et ta on erilise kaitse all, teda varjavad hullemast taevased jõud ja esivanemate hinged, kes sillutavad seda maanteed avarii kergemaks tagajärjeks. Ennustati ka, et sealt edasi teeb ta edukat poliitilist karjääri ülemnõukogus, riigikogus, valitsuses ja hilisemas elus omavalitsuste tasaditel, et see on tema määratud tee, mis tuleb käia. Alles aastate pärast lugesin ajalehest teie mehe nime ja nägin esimest korda fotol ta nägu. Äratundmine missugune. Te ju mõistate, et sellist informatsiooni ei saa vaka all hoida.”
”Tõeliselt kõnetav ulmeline luga jah. Usun, et ta kuulab teid hea meelega ära,” lohutas Ines.
”Kui sobib, siis ma piirduksin praegu selle lühida sissejuhatusega ja laseksin teil oma päeva rahus jätkata. Kavatsen härrale saata ka minu joonistatud plaanid avariist ja edasistest arengutest karjääriredelil, mis mulle ennustusena vahendati. See on minule määratud missioon.
Ines dikteeris torusse oma seadusliku abikaasa mobiilinumbri, millele järgnes kahepoolselt viisakas hüvastijätt koos heade soovidega.
”Ah siis sellised teemad veel värvikast minevikust välja koorumas,” ütles toru hargile seadnud ja kõne-eelsest rühmamisest mahajahtunud koristaja, pühkis sviitrivarrukaga üle otsmiku, haaras uuesti pihku tolmulapi ja siirdus seda uue objekti tarvis kraani alla niisutama.
Tema Õismäe tornmaja korteris sellel teemal telefon hiljem enam kunagi ei helisenud. Küll aga helises sama helistaja poolt valitud kõne meloodilise mobiiliviisina tegeliku võtmeisiku pintsakutaskus juba samal päeval.
*
Pärastlõunal jõudis oma autoga lähialeviku toidupoest maakodu hoovi Läänemaal elav keskmist kasvu tüsedapoolne Aular Lepik. Ta peatus sissesõidutee otsas, väljus masinast, võttis postkastist ajalehed ja sõitis maja ette. Toas paigutas ostud vastavatesse kohtadesse ja hakkas linikuga kaetud söögilaua taga ajalehte sirvima. Ta oli tegev vallavanemana oma regioonis, ametlikust pensionieast puudu paar aastat. Tema õpetajast elukaaslane viibis töö tõttu Viljandis, kus selleks oma isiklikku elamispinda kasutas.
Ajalehest huvitavamaid peatükke fikseeriv Aular kuulis keset pühalikku vaikust mobiiltelefoni meloodiat. See kostus nagis rippuva kurtka taskust. Kõnesid tuli talle päeva jooksul palju ning aktiivne telefonisuhtlus oli siin majapidamises elementaarne. Ta ei osanud aimata, et see kõne saab olema sootuks erinev paljudest teistest, kandes teda argisest asisest sagimisest igavikulisse ulmelisse atmosfääri.
Kiire sammuga liikus peremees nagi juurde ja järgmisel hetkel vastas tavapärase suhtlemisalti hoiakuga:
”Jaa, ma kuulen Teid.”
”Tervist! Mina olen Ebe Mägi, üks FIE fotograaf Tallinnast. Kas ma räägin härra Aular Lepikuga?”
”Jah, mina see olen, kuidas saaksin aidata?”
”Väga meeldiv, et õnnestus teiega kontakti saada. Koordinaadid andis mulle teie abikaasa Õismäelt. Ma ju ei teadnud, et te elate nüüd eraldi ja telefoniraamatust näpuga järge ajades jõudsin teie nime kaudu lauatelefoni numbrini. Kas olete vaba kohe suhtlema või peaksin helistama sobivamal ajal?”
”Ma saan praegu vabalt rääkida, täitsa omaette kodus ja vaikuses. Nii et kuulan huviga, rääkige palun.”
”Vaadake, minu pöördumine võib teid pisut ehmatada, kuid siin pole midagi negatiivset, lihtsalt kummalise võitu kõlab see. Palun kuulake mind lõpuni ära!”
Saanud lahke lubaduse kuulajalt, alustas helistaja rahulolevalt, nagu iseendale kinnitades, et üks koorem saab kohe südamelt veeretatud.
”Minule öeldi 1990. aasta varakevadel unes korduvalt Teie nime ja et teil juhtub autoavarii ja et peale seda algab Teie pikk edukas poliitiline karjäär nii Toompeal kui ka omavalitsustes. Toona teie nägu mulle ei näidatud. Aastaid hiljem nägin ajalehes teie nime koos näoga, kui juba minister olite ja see lõi pahviks. Taipasin, et juhusest on asi kaugel ja sisetunne sundis seda märki tõsiselt võtma. Siis hakkasin kaaluma, kas peaksin sellest kõigest teiega vahetult vestlema või mitte. Kaua juurdlesin omakeskis, kuni nüüd lõpuks minus plahvatas kindel otsus, et pean teid üles otsima ja asja teatavaks tegema.”
Mõistetavalt hoogu sattunud sümpaatne daam rääkis veel ühte ja teist, tõi välja mõned uued detailid, mida eelmises kõnes Inesele ei maininud ja andis siis kuulajale aega reageerida.
”Teate, see kõik on ääretult huvipakkuv. Olen küll üldiselt ratsionaalne inimene, aga kuna tegemist on eluliste faktidega ja mul endalgi esines nägemus juhtumi osas, siis olen kindlasti valmis asja pikemalt arutama. Kas te sooviksite minuga silmast-silma vestelda või kuidas paremini sobiks?,” tundis Aular huvi ja sai täpsustava vastuse.
”Ei, me ei pea üldse kohtuma. Ma eelistaksin hoopis sellist varianti, et saadaksin postiga pabermaterjali. Selles on minu koostatud skeemid, plaanid, nimed, asukohad ja muud märkused. Kas see oleks vastuvõetav? Teadke, et ma ei soovi mitte mingil juhul tüli teha, aga mida rohkem ma ennast avan, seda rohkem süda rahuneb. See on minu ülesanne. Mõistate?”
Põnevusega nakatatud vallavanemast maakodu omanik andis loa saata kogu pakutud materjal postiga ning dikteeris oma uue elupaiga aadressi. Lepiti kokku, et kui ümbrik saab liiga raske ja kodupostkasti ei mahu, siis läheb peremees sellele lähimasse postkontorisse järele.
Vestlejad vahetasid veel mõtteid tollest perioodist, mida jututeema puudutas ja lõpetasid pikaleveninud kõne mõistvas ja tänulikus olekus. Jutuajamise vältel jõudis Aular oma suures, avaras, paljude ruumidega maamajas palju samme astuda ja vahepeal istuda.
Kõne lõpetatud, taastus majas seesama pühalik vaikus, mis oli valitsenud enne kutsuvat helinat kurtkataskus. Maahärra keetis omale lahja kohvi, siirdus sangaga termos pihus, kõige suuremasse ruumi, istus salongi tüüpi kollasesse tugitooli, vaatas läbi akna puuderohkesse parki ja kadus oma mõtetes 1990. aasta kevadesse.
*
Kogu oleviku ümbruse jaoks kadunud, alustas ta avariile eelnenud eelmängust, kui seda nii võib nimetada. Ka temal oli oma ilmutus tagataskust võtta nagu pealinna jutukal fotograafilgi. See oli nii.
Umbes poolteist kuud enne suurt plekikolinat Tartu maanteel sõitis Aular kõrvalistujana ilmatusuure furgoonauto laias kabiinis juhi kõrval. See oli üks neist sõitudest, millega koliti osa tema Tallinna korteri mööblist ja majatarvetest toonasesse maakodusse. Reis kulges Tallinna suunas tagasi tühja furgooniga. Mehed suhtlesid omavahel ajuti ja siis jälle vaikisid mõne aja. Õues hakkas õrnalt hämarduma. Akendest avanes selge vaade ette ja külgedele. Kõrged rattad võimsa veomasina all vurasid paraja hooga mööda sirget siledat asfalti. Liiklus oli tol õhtul Tartu maanteel üllatuslikult rahulik. Ühel järjekordsel vaikusepausil suundus kõrvalistmel istunud Aulari pilk intuitiivselt pisut eespool, vasakus teeservas toimuvale reaalsele ehedale episoodile. See liikuv värvipilt lähenes sujuvalt, jõudes päris ligi. Tol minutil ei osanud sellesse klammerdunud silmapaar veel aimata, et just selles kohas juhtub temaga varsti ohtlik, kuid õnnelikult lõppev avarii.
Pilt ise oli paeluvalt kõnetav, hüpnotiseeriv, segadust ja küsimusi tekitav, nägemise hetkel aga siiski vaid meditatiivselt kütkestav. Teeservas seisis kerjuse taoline räbaldunud rõivastuses mees, ühes käes jäme jalutuskepp. Umbes selline prohveti-tüüpi teekäija, keda on kujutatud piibliainelistes pildiraamatutes ja filmides. See üksik askeetlik müstiline kogu vaatas üles taeva poole ja rääkis temaga palgest palgesse, hoides käsi pingsalt üleval. Justkui pidades omamoodi läbirääkimisi taevaste võimukoridoridega. Nagu kaubeldes midagi mingite tingimuste üle. Sealsamas muutus ta olek nõudlikumaks ja ta suisa sõitles nähtamatuid vägesid kõrgustes, jätkuvalt üles vaadates, nagu nõudes midagi. Suu liikus intensiivselt ja silmad kinnitunud kindlale punktile hämarduvas põhjatus laotuses. Episood teeperves ei kestnud pikalt, sest autorattad kandsid reisijaid ajalikus retkes edasi. Niisiis jäi räbalates rändurmees oma laia prohvetikaikaga ja elavaloomulise diplomaatiaga selja taha. Aga võib ka olla, et kadus teadmatusse, sest kui see oli vaatlejale suunatud vaatemäng väljavalitud hetkel, siis ei pruukinud teised liiklejad teda märgata. Vaid väljaavalitutele puutuvad silma imetabased kohtumised. Ajalukku jäi ta kindlasti selle jaoks, keda hoiatati, keda ette valmistati, kellele teed sillutati.
Pärast Aulari müstilist nägemust ei rääkinud kumbki mees mõnda aega üldse. Valitses pikem vaikus. See juba oli midagi, selles polnud nägijal mingit kahtlust, olles toibunud rammestavast ulmast täie teadvuse juurde. Hilisemas elus ta kahetses, et ei küsinud autojuhilt, kas too ka sama nägemust nägi või sai see privileeg osaks vaid kõrvalistujale. Igatahes oli see elu suurim ilmutus. Pealegi veel prohvetlik, arvestades, et samas kohas pidi sündima õige pea see, mis sündima pidi, ja õnneliku lõpuga.
*
Aular polnud juba ammu nii suures plaanis reaalsele ümbrusele suletuks jäänud kui kunagise ilmutuse meenutamisel. Ta langes kergesse transsi, kui seda uuesti teadlikult esile manas ja pea identse fiilinguga taas läbi elas. Kui ta tegelikkusesse naasis, märkas, et pool kohvist, mis termoses nüüd jälle oma aroomi ilmutas, oli juba jahtunud. Ta kohendas kõrge seljatoega sametises toolis asendit, rüüpas suure sõõmu leiget kohvijooki ja sukeldus koheselt oma kummastava minevikuseikluse teise vaatusse.
Viisteist aastat tagasi sõitis Aular Lepik mööda Tartu maanteed suunaga Tallinn-Tartu, olles teel oma maakodusse. Enne sihtpunkti jõudmist oli plaanis külastada sugulasi, et neile üks majapidamises vajalik seade üle anda. Juht hoidis oma pimeduses liikuva Žiguli 06 sõidukiirust lubatud piirides, 90 km tunnis. Tuled põlesid korralikult, nähtavus normaalne. Polnud liigset autodevoori ega ohtlikke möödasõite. Kõik tundus normi piires. Kuid midagi pidi juhtuma. Midagi, mida üks juhile võõras tavaline Tallinna naine oli unes kuulnud. Juhtus, et üks vastutulev sõiduauto hakkas ootamatult vingerdama ja suundus lõpuks otsejoones Aulari auto suunas, ähvardades laupkokkupõrkega. Selle vältimiseks püüdis ohtu tajunud sohver rooli keeramisega veel viimases hädas ennast jahtiva hullunud objekti eest eemaldada. Ehmatusest krampikiskunud aju ei võimaldanud muud lahendust tol sekundil. Õnn oli osaline. Tal õnnestus küll vältida laupkokkupõrget, mille tagajärjed on alati ettearvamatud, kuid ei õnnestunud vältida kokkupõrget. Nimelt vihaselt vibranud ja juhtimisvõime kaotanud vastusõitja andis kõva kõksu kapoti vasaku külje pihta, pühkides Aulari masina otsustavalt maanteelt minema. See liikus välgukiirusel kõrge teeperve äärest alla juhipoolse külje peal lohisedes, purustades koheselt aknaklaasi ja paisates auto sügavale kraavi. Kogu juhipoolne karkass oli sisuliselt hävitatud. Kinnitatud turvavöö päästis selles olukorras sohvri hullemast. Samaaegselt sadas samast kallakust alla Aulari autost kümmekond meetrit eemale ka avarii põhjustaja masin, jäädes katuse peale, rattad õhus.
Tabamuse saanud Žiguli salong täitus suitsuga, ergutavat kantriviit mänginud raadio vaikis oma pesas, tagaaknast sisenes klirinal pikk peenike oksteta puu. Kannatanu oli algul uimane, nagu puuga pähe saanud. Samas mõttetegevus säilinud ja ta tundis, et peab võimalikult kiirelt autost väljuma. Juba ainuüksi seetõttu, et haistis tugeva vinguhaisu tõttu põlemise või plahvatuse ohtu. Ta vabastas turvavöö, vedas oma keha kükist poolpüsti ning tõusis tankisti kombel avama ülespoole jäänud kõrvalistuja ust nagu luuki oma pea kohalt. See osutus kergeks. Mõne hetke pärast vinnas ta ennast avatud uksest välja, hüppas maastikule ja vaatles keskkonda. Märkas, kuidas õnnetust pealt näinud tunnistajad toimetasid teisest autost välja juhi, kes näis teadvuseta. Pikemat kasvu kõhn vanem meesterahvas.
Varsti saabus päästemeeskond ja kiirabibrigaad. Aularil ei tuvastatud tõsiseid vigastusi. Ta pääses kerge šoki ja pöidlatraumaga, millele kohapeal esmaabi anti ja koduseks raviks salvi soovitati.
Õnnetuse järgsel uurimisel selgus, et avarii põhjustajal tekkinud sõidu ajal raske terviserike, mis lülitas tema teadvuse välja ja nii kaotanud ta kontrolli sõiduki üle. Ta toibus oma seisundist haiglaravil ja jätkas elu samuti ilma suuremate tagajärgedeta.
Peaasi, et kõik hästi lõppes.
*
Pabermaterjalid ilmusid Aularile lähima aleviku postkontorisse, mille ta vastava ankeedi esitamisel vastu võttis ja koju toimetas. Oli üks märkmete õhuke vihik ja kaante vahel suurtel lehtedel pastakaga vormistatud plaanid, skeemid. Maahärra tutvus nendega sügavuti ja mõtiskledes. Naisterahva kena käekirjaga olid välja toodud selgitused, mis sugulusliinide kaudu esivanemate hinged olid avariipaigal kogu olukorda pehmendamas. Ohver pidi pääsema, see oli taevas otsustatud, sest tema maine ring ei olnud veel täis. Samas pidi see kogemus osaks saama, sest pidi midagi õpetama. Mida täpselt, seda märkmetes ei täpsustatud. See pidi jääma ideaalis õpilase enda lahti harutada. Esivanemate hulgas leidus palju mõjukaid ühiskonnategelasi ja poliitikuid, kes Eesti ajalukku oma jäljed jätnud. Igatahes anti Aularile juhtumi järgselt võimalus astuda neist jälgedest edasi, jätkates traditsiooni. Ja nii läkski.
Kõik klappis nagu kellavärk. Fotograaf Ebe Mägi oli unes saanud oma ilmutuse, täiesti võõra inimese kohta ja seletamatutel asjaoludel, mida raske tõlgendada. Öeldakse aga, et selliseid juhuseid ei ole olemas. Talupidaja Aular Lepik sai enda nägamuse Tallinn-Tartu maanteel, füüsilise inimvormi võtnud külaliselt kõiksusest. Võimalus, et tavaline asotsiaal vehib sõitlevalt ja kauplevalt rändurikepiga ja rusikaga taeva poole just avariipaigas, langes täielikult välja isegi kainelt kaalutleva tunnistaja võimaluste reast. Ja taolisi pesuehtsaid lihast ja luust prohveteid üheksakümnendate alguse kommertsialiseeruvas ühiskonnas ei eksisteerinud. See oli taevane ilmutus ja selleks ka jäi.
*
Kusagil aastal 2019, kui vaimsete inimeste arusaamade kohaselt lähenes planeedile maa vääramatult uus valgustatud kuldajastu, kuulis pensioniealine, mitte enam töötav Aular ühel autoreisil oma avardunud teadvusega holistilise eluhoiakuga pojalt võimalikku selgitust möödunule:
”Selliseid trikke võivad teha näiteks inglid või muud valgustöötajad, kes ilmuvad õiges kohas just vajalikus olekus, väljanägemises ja aktsioonis, vastavalt olukorrale. Nii nendel kui nägijal on täita oma roll selles kohtumises.”
”Mine sa tea, võis ka nii olla,” vastas elus imesid tunnistanud, kuid mitte nii väga holistilise hoiakuga pensionär kiirteelõigul hoolsalt rooli hoides.
Enam-vähem samal ajal Lepikute autoreisiga pikutas päevariietes FIE fotograaf Ebe Mägi oma stuudio nurgadiivanil ja mõtles rahuseisundis:
”Jah, ma toimisin õigesti, et avaldasin tookord kogu selle müstilise loo avariist ja prohvetlikust unest poliitik Lepikule. Ainuõige samm. Olen rahul. Ja nagu minu esoteerilise kallakuga tütar ütleb, et unenäod pole niisama kino, vaid kannavad endas sügavaid sõnumeid ning märke ja pidavat nüüdsest aina märgilisemaks muutumagi. Neid peab vaid oskama lahti lugeda. Elame-näeme ja võtame vastu.
Andre Tamm
