Nimekas ja väekas taim – Nurmenukk

Juba keskajal peeti nurmenukku suisa maagilise toimega taimeks: usuti, et ta toob leidjale õnne ja kui nurmenuku õisi süüa, siis võid näha haldjaid, kes end vihma eest on nurmenuku õite vahele peitnud. Legendi kohaselt olevat juhtunud nii, et kui Püha Peetrus sai teada, et on olemas võltsitud võti, millega pääseb tagaukse kaudu taevasse, ehmatas ta nii väga, et pillas kogemata käest oma võtmekimbu. Need kukkusid läbi pilvede ja langesid maale. Võtmeid otsima läinud ingel esmapilgul võtmeid ei leidnud, kuid siis märkas võtmekimpu meenutavat taime, mis kadunud võtmete kohal kasvama hakkas. Siit tuleneb ka taime üsnagi mitmes keeles levinud nimetus taevavõti. Legendide tasandil usuti veel, et just nurmenuku õis on võti, mis taevaluugid lahti päästab, lastes päikesekiirtel senisest rohkem maapinnale jõuda.

Muistendid, müstika ja folkloor

• 

  Nurmenukku kasutatakse tihti erinevates armu- ja tervendusriitustes. Ta peletab haigusi ja teda peetakse heaks mäluvärskendajaks.

• Välisukse lähedale istutatud sinist ja punast priimulat (nurmenuku sugulast) peetakse kaitsvaks, eriti soovimatute külaliste eest. Nurmenukuteed peetakse heaks rohuks halbade unenägude vastu, sest nurmenukud peletavat deemoneid. Nurmenukk on seotud elu ja viljakusega ning riitused temaga õnnestuvad kõige paremini just Kaalude tähtkujus sündinutel.
• Lõuna-Eestis on arvatud, et piimapisaraist valmistatud tee paneb elumahlad liikuma, soodustades sellega näärmete tegevust ja lisades rinnapiima kogust ja toitvust.
• On kirjeldatud vene kombestikku, kus nurmenukulehti visati jalge alla ja tallati neil, et saavutada pikka iga; nõrga ja haige inimese kohta öeldi – ei ole temast enam nurmenuku peale astujat – eeldades, et uute nurmenukkude õitsemiseni ei pruugi inimene enam elada.
• Nurmenukk oli tuntud juba iidsetest aegadest ja teda peeti Olümpuse ravililleks. Vanad kreeklased pidasid teda peaaegu et universaalravimiks, mis aitab kõikide tõbede vastu.
• Vanad kreeklased omistasid nurmenukule kõigist hädadest vabastava jõu, ning nimetasid selle kaheteistkümne jumala lilleks. Kõik tuntumad ravitsejad olevat nurmenukku kasutanud, nende hulgas jumal Apollon, Asklepios, Galenos, Paracelsus, jumalannad aga olevat tarvitanud seda igavese ilu säilitamiseks.
• Vana-germaani saagade järgi on nurmenukud kevade- ja armastusjumalanna Freyja võtmed. Selle noore, ilusa, hurmava jumalanna kaelaehteks on vikerkaar, mille talle sepistasid gnoomid. Seal, kus vikerkaarekee maad puudutab, varisevad temalt maha kuldsed võtmed ja muutuvad kollasteks nurmenukkudeks.
• Nõiad ja teadmamehed tarvitasid teda nõidumissegu koosseisus, mida tarvitati, kui oli keegi inimene tarvis „ära närtsitada”. Veel on arvatud, et priimulate abil on võimalik otsida peidetud aardeid, leida varandusi, avada äranõiutud losse.
• Inglased istutavad priimulaid aeda, võtavad kaasa reisile, kingivad armsale inimesele, kui soovivad anda märku oma armastuse tugevusest.

  

• Taani rahvapärimus kinnitab, et priimula on muinasjutuline haldjate printsess, kes laskunud maapeale ja armunud noormehesse, tavalisse surelikku. Vaimud käskinud tal küll kohe koju tagasi pöörduda, ent armastus osutus nii tugevaks, et paar ei suutnud teineteisest lahkuda. Siis olevat vaimud muutnud neiu nurmenukuks ja noormehe ülaseks, nad puhkevad koos õitsele ja ka hääbuvad koos.
• Inglise muistendite kohaselt peidavad priimulaõites end härjapõlvlased ja kui kuuvalgel ööl aasale minna, siis võib õnneseene kõrv tabada, kuis õisikutest kõlab õrnade häälekeste koor.
• Inglismaal on palju kauneid muinasjutte, mis räägivad, et nurmenuku kroonlehtedes elavad tillukesed feed ehk haldjatarid ja vanakesed – gnoomid. Kuuvalgetel öödel kostab sealt nende nõiduslikult kaunist laulu, nad kiidavad ja tänavad lille, et nad vihma ja halva ilma puhul võivad selle õitesse varjuda.
• Mõnel pool Saksamaal nimetatakse nurmenukku abieluvõtmeks. Usuti, et see neiu, kes lihavõtte ajal esimesena selle lille leiab, saab sel aastal tingimata mehele.
• Paljudes maades on nurmenukk kodumaa-armastuse embleemiks. Šveitsi mägielanikud püüavad varakevadel esimesena leida õitsvat nurmenukku ja kaunistada nendega oma tuba. Kui aga mägielanik sõidab võõrale maale, võtab ta endaga kaasa kuivatatud õie ja hoiab seda kui mälestust armastatud kodumaast.
• Kaunis on legend Veteema kaunist tütrest, kes kuuvalgel kevadööl järveäärsel nurmel halle udukangaid laiali laotab. Ta kaames õhkõrnas näos veerevad suurtest nukraist silmist alla jämedad pisarad, sest nurm on igakevadine kohtumispaik armsamaga, kelle tulekul peab lahkuma Veteema tütar – nii on seatud, et nad ei tohi iialgi olla koos. Kui kuuvalgus kustub, paneb algav päikesetõus Veteema kauni tütre punastama. Ta on äkki lõpmatult õnnelik ja nii elevil, et udukangaid kokku kahmates rebib need hoolimatult laiadeks tükkideks ja kitsasteks ribadeks. Tuleb hommikutuul ja halastamatult kiirustab neitsit. Veel mõni viiv ja siis on Veteema kaunis tütar oma viimaste hallide palakasiiludega ei tea kuhu haihtunud.
• Ent päike naerab taevas, ning nurmel, kuhu öösel langesid neitsi pisarad, tärkavad nüüd sajad ja tuhanded kuldkollased õnneõied. Nad on tärganud eelmistel lõpmata paljudel kevadeil ja tärkavad sellel kevadel ning tärkavad igal tulevasel kevadel ikka uuesti ja uuesti, sest ei ole suuremat õnne, kui on püsiv armastus!
• Nurmenukk on hüljatud armastuse lill. Usuti, et see lill tekkis armupiinadesse surnud noormehe Paralisose kehast, kelle jumalad muutsid kaastundest selleks aromaatseks taimeks. Sellepärast arvati ta olevat eriti mõjus halvatuse (paralisis) ja liigesevalude vastu.
• Nurmenuku imettegevasse jõusse uskusid ka vanad keldid ja gallialased. Nende druiidid (preestrid) käisid taime korjamas suure saladuslikkusega ja spetsiaalsete rituaalide saatel. Nurmenuku mahl oli ka druiidide kuulsa armujoogi filtra koostisosa, veel kuulusid sinna raudürt, mustikas, sammal, nisu, ristik ja mesi. Taimed tuli korjata vahetult enne kuu loomist, jooki keedeti südaööl ja noored preestrinnad pidid seda tulele lisaks soojendama oma hingeõhuga, kuni ta keema läks.