Nimekas ja väekas taim – Nurmenukk

Looduslähedase toitumise entusiastid hindavad kõrgelt nurmenuku kevadisi noori lehti. Ja õigustatult, sest need sisaldavad ülisuures koguses, suisa mitu head protsenti, kuivainest, C-vitamiini. Nurmenuku lehti kasutatakse erinevates salatites, tavaliselt koos teiste varakevadiste köögiviljadega või isegi kombineeritult mereandidega. Vahel tarvitatakse lehti ka erinevate liharoogade täidistes.

Iidsetel aegadel, kui inimesed toitusid üsna ühekülgselt ja kevaditi lõi välja organismi kurnatus ja vitamiininappus, pakkusid just need, kikkapüksi esimesed lehed, rikkalikult vitamiine. Vitamiinivaeguse leevendamiseks piisab isegi paarist varakevadisest lehest päevas.

Nüüd tekib ilmselt küsimus, miks siis ei kasutata nii väärtuslikku vitamiinirikast toidupoolist inimtoiduks laiemalt? Vastus peitub lehtede saponiinisisalduses: nurmenuku lehtedes võib neid olla kuni 5%! Saponiinid on taimse päritoluga glükosiidse olemusega seebitaolised pindaktiivsed ained, mis panevad vesilahuse vahutama. Kokkupuutes limaskestadega avaldub aga nende ärritav toime, mis mõnele inimesele mõjub rohkem, teisele vähem. Tundlikud inimesed hakkavad aevastama ainuüksi kuivatatud nurmenukulehtede käitlemisel õhku paiskuvat peentolmu sisse hingates. Silma limaskestadele sattudes põhjustab see tolm silmavalgete punetust ning pisaravoolu.

Pindaktiivsuse tõttu suurendavad saponiinid rakkude membraantalitlust, mõjutades nii membraanide läbilaskvust. Nurmenuku kui ravimtaime rögalahtistav toime põhinebki paljuski just saponiinidel, mis soodustavad näiteks eritiste teket hingamisteedes ja nende väljaköhimist. Sissesöödud saponiinid ärritavad nii suu, neelu, söögitoru kui ka mao limaskesta. Väiksemates kogustes stimuleerivad saponiinid seedenõrede eritumist, suuremas koguses võivad aga põhjustada iiveldust, pearinglust, oksendamist ja kõhulahtisust.

Inimese organism tuleb väikeste saponiinikogustega siiski üsna hästi toime: neid muudavad kahjutuks peamiselt seedekulgla mikroobid ning nad imenduvad seedekulglast aeglaselt. Samas ei kaalu suur askorbiinhappe sisaldus üles neid riske, mida saponiinid endas kannavad. Siit ka piirangud, mida tunnustatud taimeravi käsiraamatud esitavad nurmenuku lehtedest valmistatud tee tarbimise hulgale ja sagedusele. Kindlasti pole nurmenuku lehed toidulisana soovitatavad laste ja ülitundlike inimeste menüüs. Huvitav on seegi, et meie esivanematel ei kuulunud nurmenukk nende taimede nimistusse, mida kas värskel või keedetud kujul eelistatult toidukõrvaseks kasutati. Küll aga teati hästi nurmenuku raviomadusi.

Peale lehtede hindavad gurmaanid nurmenuku õisi. Neis leidub samuti saponiine, kuid oluliselt vähem kui lehtedes. Kaunis võikollane värvus on aga tingitud põhiliselt karotenoidsetest ühenditest. Suhkrustatud õisi kasutatakse nii roogade kaunistuseks kui ka haistmismeele hõrgutamiseks, seda tänu erilisele pisut aniisi meenutavale lõhnale. Viimane on tingitud kergesti lenduvast aniisaldehüüdist. Õisi pannakse küpsetistesse ja hoidistesse.

Tasub teada, et osa inimesi kogeb õisi korjates nahaärritust. Seevastu seedekulglat ärritavad õielisandiga toidud vähem kui lehtedest valmistatud road. Nurmenukuõitest saab valmistada salatit ning isegi tordikaunistusi. Suhkrustatud õitest tehtud ilustused olid eriti meelepärased 17. sajandi Inglismaal, mil tõsimeeli usuti, et nurmenukuõites elavad tillukesed heasoovlikud haldjad.