Vähiravi eri riikides – III osa

Ameerika põlisrahvaste vähiraviviisidest

Hiljutised Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringud tõestavad, et Amazonase metsades kasvav graviola-nimeline puuvili (ladinakeelse nimetusega Annona muricata) ravib vähki kuni 10 000 korda tõhusamalt kui kurnavaid kõrvaltoimeid põhjustav keemia.

Teine väetaim – Kassiküüs (Uncaria Tomentosa): see puudel roniv küünisekujuliste leheotstega liaantaim kassiküüs on võimas taimne immunomodulaator, millel on põletikuvastane, spasmolüütiline ja antioksüdantne toime.
Kassiküüs on kasulik ka keha normaalseks talitluseks külmetuse korral, aga samuti organismi puhastamisel toksiinidest mitmete mürgistuste korral.
Amazonase põliselanikud on iidsest ajast kasutanud seda taime oma tervise hoidmiseks. Nad valmistavad selle lehtedest, juurtest ja koorest keeduseid, tõmmiseid, ravisalve ning pulbreid.
Toimelt ületab kassiküüs teisi meilgi tuntud taimi, mida ammusest ajast meditsiinis kasutatakse, nt ženženni, punast päevakübarat (Echinacea purpurea), sipelgapuud (tuntud Pau d’Arco nime all), astragalust, aga ka kuulsaid seeni (reishi, shiitake ja maitake).

Kolmandaks väetaimeks, mida Ladina-Ameerikas ammustest aegadest on kasutatud, on Lapacho nimeline igihaljas puu, mida on teadaolevalt ligi 100 liiki, kuid ainult mõned neist annavad kõrgekvaliteedilist materjali, nii et vahe tegemiseks on vaja väga oskuslikku korjajat. Lapacho’t tuntakse ka Pau D’Arco, Taheebo ja Ipe Roxo nimede all.
Sellel Lõuna-Ameerikas nii populaarsel teel, mida tehakse lapacho puu sisemisest roosast koorest, on mitmeid tervistavaid omadusi. See tee ei sisalda kofeiini ning on rikas tervist säilitavate hädavajalike vitamiinide ja mineraalide poolest. Lapacho tee sisaldab rauda, vaske, kulda, hõbedat, kaltsiumit, magneesiumi, mangaani, baariumit, boori ja strontsiumit. Lapacho aitab ravida ja ennetada nt artriiti, diabeeti, sooleprobleeme, põiepõletikke, astmat ja vähki. Seda saab võrrelda immuunsüsteemi stimulantide punase päevakübara ja ženženiga, ainult et lapacho toime tundub neid mõlemat vähi ravimise võimekuses ületavat. Kuna lapachol puuduvad kõrvalnähud, on see eelistatud ravimeetod isegi koostöös tavapärase raviga.

Avokaadoga vähki ravima

Seda rasvast ja toitvat puuvilja söövad paljud, kuid vähiraviga seda eriti ei seostata. Ometigi avastas Kanadas asuva Waterloo ülikooli professor Paul Spagnuolo hiljuti, et avokaado ründab otse vähi tüvirakke, jättes samas tavalised terved rakud puutumata.
Need leiud kinnitavad just seda, mida „alternatiivsed“ tervisepraktikud on öelnud juba aastaid supertoitude vähivastaste omaduste kohta. Nimelt et iga toit, millel on ebatavaliselt kõrge toiteväärtus, aitab võidelda haigustega loomulikul viisil. Akuutne müeloid-leukeemia on agressiivne vähivorm, mis tapab 90% üle 65- aastastest selle diagnoosi saanud inimestest. Tüvirakke tabavad ravimid on selle vormi puhul kõige tõhusama toimega. „Tüvirakk on tegelikkuses haigust juhtiv rakk,“ ütleb Waterloo ülikooli professor Paul Spagnuolo, „ja see vastutabki suuresti haiguse arendamise eest.”

Puuvõõrikuravist

Puuvõõrik on poolparasiitlik taim, mis kasvab mitmetel parasvöötme puudel üle terve maailma. Raviga on seotud just see liik, mitte Ameerika puuvõõrik (Phoradendron serotinum), mida kasutatakse pigem kaunistuseks pühade ajal. Puuvõõrikut on sajandite jooksul kasutatud epilepsiahoogude, peavalu ja teiste hädade puhul. Tänasel päeval kasutatakse puuvõõrikut ka vähivastases ravis.
Puuvõõrikuvõrsetest ja -marjadest tehtud ekstrakti saab suukaudu sisse võtta. Euroopas on puuvõõrikuekstrakti ka süstitaval kujul, samas kui Ühendriikides on puuvõõrikusüste võimalik saada vaid kliiniliste uuringute raames. Ravikuur sellega võib kesta mitmest kuust kuni mitme aastani. Doose suurendatakse ja kohaldatakse järk-järgult vastavalt patsiendi üldisele seisundile, soole, vanusele ja vähitüübile. Puuvõõrikut manustatakse tavaliselt nahaaluse süstina, kuid vahel süstitakse seda ka otse kasvajasse, näiteks maksa-, söögitoru- või emakakaelakasvaja puhul. Seda võib tarvitada ka suukaudsena, näitels ajukasvaja ja seljaajuvähi korral.

Saksa vähiravikliinikutest

Hans Nieper, M.D., on endine Hannoveris paikneva Silbersee haigla meditsiiniosakonna juhataja. Ta on olnud koobalti meditsiinilise kasutamise pioneer ja tsüklofosfamiidi väljatöötaja. Samuti kuulub talle elektrolüütkandjate kontseptsiooni väljamõtleja au südame-veresoonkonna nekroosi ärahoidmises. Ta oli ka Aschaffenburgi haigla laboratooriumi keemilise tsirkulatoorse uurimuse juht. Dr Nieper on maailmateaduse Who is Who nimekirjas ja ta on olnud Saksa vähkkasvajate meditsiinilise ravi ühingu direktor. Ta on üks maailma kõige kuulsamaid ja lugupeetavamaid vähispetsialiste. Oma USA külaskäigu ajal 1972. aastal ütles dr Nieper ajakirjanikele: „Pärast enam kui kahekümneaastast tööd olen ma leidnud mürgivaba nitrilosiidi, st laetrili, mis on kaugelt tõhusam igast varem tuntud vähi ennetamise või ravimise viisist. Minu arvates on see ainus olemasolev võimalus, kuidas vähk kontrolli alla saada.”

Me kõik teame, kes oli Ronald Reagan, kuid vähesed teavad, et tal oli jämesoolevähk ja ta lasi end terveks ravida just Hans Nieperil tema kliinikus. Enne Saksamaale minekut sai Reagan 13 kuu vältel veenisisese laetrili ravikuuri. Teatavasti elas Ronald Reagan veel 19 aastat pärast vähist tervenemist ja suri Alzheimierisse.

Lisaks saate lugeda mitmest toimiva vähiraviga seotud saksa kliinikust.

Vähiravist Venemaal

Tšaaga (shaga) ehk musta pässiku (Inonotus Obliquus) tee, mis pidurdab halvaloomuliste kasvajate arengut, põhjustab nende järk-järgulist regressiooni ja aeglustab metastaaside arengut. Taolise kaseseene teed toodetakse valmis preparaadina nanotehnoloogia alusel ainult Venemaal.
Pässiku ajaloolised juured on Siberis ja Venemaal, kus sellega on ravitud mitmeid (ka väga raskeid) haigusi vähemalt 17. sajandist saadik. Kasekäsna ajalugu ulatub aga palju varasemasse aega – leiud on koguni 5600 aastat vanad. Räägitakse, kuidas 12. sajandil tsaar Vladimir Monomahh ravis end kasekäsnaga huulevähist terveks. Kasekäsna on aastatuhandeid kasutatud ka Aasias.

Venemaal teatakse ja kasutatakse pässikut ka tänapäeval laiaulatuslikult. Seal on seda põhjalikult uuritud ja isegi ametlikult soovitatud mao- ja kaksteistsõrmiku haavandite või vaevuste ja polüüpide raviks, samuti muude tõvede puhul (psoriaas, nahahaigused, liigesehaigused) ja organismi tugevdamiseks.

Fluori teema ja vähk

USA uurijad on tõestanud, et fluori kasutamine veefiltrites ja muul viisil põhjustab luuvähki, eriti noormeestel. Uurimistulemused näitavad selgelt, et fluor võib põhjustada luurakkudes geneetilist mutatsiooni, mis on otseselt seotud lapseeas areneva luuvähiga.

Tuntud rootsi teadlane, 2000. aasta Nobeli preemia laureaat, farmakoloog dr Arvid Carlsson ütles järgmist:

„Fluori kasutamine on vastuolus igasuguste tänapäeva farmakoloogia põhimõtetega. See on tõepoolest iganenud – selles pole mingit kahtlust. Need riigid ja rahvad, kes seda kasutavad, peaksid häbi tundma. See on teadusevastane.”

Läti teadlaste leiutatud vähki tappev viirus

Viroteraapia on uus ja tõhus vähiraviviis, mis kasutab onkotroopseid ja onkolüütilisi viiruseid, millel on võime leida üles ja hävitada kehas olevad pahaloomulised rakud. Viroteraapia on teistest palju turvalisem raviviis, parandades haigete ellujäämisvõimalusi ja elukvaliteeti, mida ei saa teatavasti öelda konventsionaalsete raviviiside kohta.

Esimene maailmas registreeritud onkotroopsete ja onkolüütiliste omadustega ja kliinilises praktikas kasutatud viirus kannab nimetust RIGVIR

Amügdaliini avastamine

Looduslik aine, mille vähiravi omadusi on tuntud juba aastakümneid või isegi üle saja aasta, on täiesti olemas. Seda ainet saadakse aprikoosiseemne tuumadest ja peamiselt toodetakse seda Mehhikos ning selle avastajateks olid 1830. aastal prantslased Pierre-Jean Robiquet ja Antoine-François Boutron-Charlard. Sellist looduslikku ainet nimetatakse amügdaliiniks ja selle sünteetilise ehk modifitseeritud aine nimetus on laetril. Selle väljatöötamise au kuulub kaasautorina Ernst Theodore Krebs juuniorile, USA biokeemikule.

Oasis of Hope’i edulugu

Oasis of Hope’ist oli juba juttu eespool, kui rääkisime õigest toitumisest. See on tuntud ka kui Contrerase kliinik ning tegeleb vähiraviga aastast 1963. Haiglat on algusest peale juhtinud dr Ernesto Contreras ja tema poeg dr Francisco Contreras ning nad on väga edukalt ravinud enam kui 100 000 patsienti. Dr Francisco Contreras teeb koostööd arstide ja teadlastega USA-st, Ühendkuningriigist, Saksamaalt, Mehhikost, Venemaalt ja Hiinast. Lähemalt lugege taas meie raamatust.

Dr. Johanna Budwigi protokollist

Saksa bioloogiadoktor, kellest oli raamatus põgusalt juba ka juttu, oli Euroopa juhtivaid biokeemikuid ja onkoloogiliste haiguste uurija. Budwig sündis 1908. aastal ja suri 95 aasta vanuselt. Vähiravialaste väljapaistvate avastuste eest esitati ta koguni seitsmel korral Nobeli preemia kandidaadiks.
Pool sajandit tagasi, 7. novembril 1952. aastal ütles Budwig ühe Zürichis peetud loengu käigus:

„Ensüümid, mis peavad hingamiselundkonnas tagama hapniku omastamise, ei saa funktsioneerida ilma rasvhapeteta. Inimesel tekib hapnikuvaegus isegi hapnikuga küllastatud õhus viibides. Rasvhapete defitsiit kahjustab kogu organismi elulisi funktsioone.”

Uuringute tulemusena hakkas Budwig katsetama mitmesuguste ravidieetidega. Lõpuks jäi sõelale segu, mis koosnes kohupiimast või kodujuustust ja orgaanilisest linaseemneõlist.

Edasist lugege meie uuest raamatust “Vähiravi – Tervise taastamine ja
kuidas seda maailmas tehakse”, kus on toodud ka nimekiri töötavatest eduka vähiravi kliinikutest Euroopas.

Lugege kindlasti ka I ja II osa

Tervist ja rõõmu soovides,

Enn Kaljo

Raamatu autor