Võti selleks, kuidas end sügis-talvisel perioodil tervena hoida – I osa

Annan hästi lühikese, robustse ja kokkuvõtliku ülevaate loodusravi ajaloost ning kuidas see on tänaseni arenenud.

• Arheoloogiliste kaevamiste käigus avastati, et neandertaallased kasutasid erinevaid ravimtaimi juba ca´60 000 aastat tagasi, samas võisid nad seda teha ka juba palju varasemalt, aga teaduslikult on kinnitatud just see daatum.
• Ca´5000 aastat tagasi  hakkas arenema Ayurveda meditsiin, kus hakati süstemaatiliselt kasutama rahvaraviks ravimtaimi koos teiste erinevate teraapiatega, mis said alguse Indiast, sealt on siis ka pärit Ayurveda praktikad.
• Ca´4000 aastat tagasi hakkas arenema traditsiooniline hiina meditsiin (TCM).
• Ca´3500 aastat tagasi hakkas arenema kreeka meditsiin.

Paljud usuvad, et loodusravi viisid on alguse saanud peamiselt kas traditsioonilisest hiina meditsiinist või siis India sellest piirkonnast, kus võeti kasutusele Ayurveda. Tegelikult, on selle taga palju enamat – kõik need erinevad loodusravi viisid kasutavad üsna sarnast diagnoosimise viisi.

Nüüd jätan mõne osa vahele ja liigun ajas kõvasti edasi, ehk nn uude maailma, kus inimesed tõid Põhja-Ameerikasse küsitava väärtusega meditsiiinisüsteemi, mis sisaldas endas väga drastilisi ravimeetmeid nagu aadri laskmine ja elavhõbeda kasutamine. Tegelikult võib pidada seda aega meditsiini ajaloos ka üheks perioodiks, viletsaks ja õudsaks perioodiks, kus just selliseid drastilisi meetmeid kasutati, aga see kõik kippus kontrolli alt täielikult väljuma. Nimelt kiputi neid meetmeid kasutama pea iga haiguse puhul ja paljud inimesed lihtsalt surid. Arstile minek oli selline … küsitava väärtusega ja kui sa elasid arsti  ekstreemse “ravi” üle, oli see kõik tänu arstile.

• Uus maailm, aadri laskmine ja elavhõbeda kasutuselevõtt.
• Sellest kõigest tekkisid teised erinevad ravimeetodid ja süsteemid, eklektilised terapeudid/arstid, loodusravitsejad, thomsonianism (Empiiriline arusaam, mis eeldab, et inimkeha koosneb neljast elemendist: maa, õhk, tuli ja vesi ning inimese raviks tuleks kasutada üksnes taimseid ravimeid – sellele ravimeetodile pani aluse dr. Samuel Thomson Massachusettsist). See on jällegi üks väga huvitav periood meditsiini ajaloos. Eklektilised arstid tõid tagasi rahvaravisse ravimtaimed ning hakati tõsiselt keskenduma taimede tundmisele ning nende kasutamisele ravis. Kasutati kohalikke kui ka võõrliike ja sissetoodud taimi. Nad olid tõelised loodusarstid ning kasutasid taimi selleks, et inimesi aidata ja ravida. Eklektilistel arstidel olid omad koolid, kus nad kogusid oma teadmisi ja kõik  need teadmised kirjutati ka üles. Ka tänapäeval kasutatakse just palju nende loodud käsikirju erinevate ravimtaimede kasutamisel.
• 1899 aastal loodi Ameerika Meditsiini Assotsiatsioon (American Medical Association – AMA). Loodi esimene sünteetiline ravim, aspiriin. Selline poliitiline kaskaad ja võim viis omakorda eklektilise meditsiini kokkukukkumiseni.
• 1939 aastal sai tuule tiibadesse meile tuntud kaasaegne lääne meditsiin ja selle idee sünteetiliste ravimite kasutamiseks. Kõige selle tulemusena jäeti paljud ravimtaimed unarusse, kui mõnda neist ka kasutati, siis selleks, et isoleerida tema toimeained keemiliste koostisosadena ning luua neist sünteetilisi ravimeid nagu aspiriin. Selle tagajärjel suleti ka viimane tegutsev eklektilise meditsiini kool.

• 

  Ravimtaimede kasutamine haiguste raviks viiakse “põrandaaluseks” tegevuseks. Endiselt jäid loodusravi kasutama mitmed Põhja-Ameerika inimesed ja muidugi ei lasknud end sellest revolutsioonilisest meditsiini käigust häirida põlisrahvad nagu indiaanlased, kes kasutasid ravimtaimi oma rahva ravis endiselt edasi. Nad lihtsalt ei kuulunud “tavamaailma” kultuuri ossa. Näiteks Tommie Bass hoidis väga tõsiselt neid vanu loodusravi traditsioone elus, aga see kõik rippus väga peene niidi otsas, sest paljusid taimi polnud enam saada ning kogu tegevus oli “põrandaalune”.

• 1960. aastal tõuseb teine kultuur, mis ütleb et inimese raviks tuleb kasutada rohkem looduslikke viise, mille tagajärjel tõusis herbalism jälle vaikselt ausse ja seda aega võime pidada taimeravi taaselustamise perioodiks.

See on kiire, väga lühike ja robustne ülevaade sellest, kuidas läbi ajaloo on taimeravi kasutatud. Vaatame nüüd kuidas on taimeravil läinud alates 1960. aastast tänapäevani. Võime öelda, et peale 1960. aastat võime teha üldistusi kus meditsiin jagunes kaheks erinevaks süsteemiks/oksaks, millest ühest hakkas hargnema ka taimeravi.

• Üheks haruks on meil traditsiooniline taimeravi, mida praktiseeritakse siiani eklektilise, TCM, Ayurveda, Curandero/Curandera, Appalachia ja teiste erinevate loodusravipraktikute poolt. Siin olen ainult mõned üksikud välja toonud. Neil kõigil on oma diagnoosimise süsteem, kuigi nad kõik varieeruvad, kasutavad paljud neist meetodit, kus ravimtaim(ed) määratakse lähtuvalt inimese enda ja taime energeetikast. Need peavad omavahel sobima. Mis tähendab seda, et energeetika on kas külm/kuum, kuiv/niiske.
• Teiseks haruks on uus herbalismi vorm, kus kasutatakse taimi nagu sünteetilisi ravimeid. Kus diagnoosimine on võetud omaks kaasaegsest lääne meditsiinist, mis tähendab seda, et ravi määratakse vastavalt diagnoosile.

Näiteks tuleb 10 inimest arsti juurde nahalööbega, arst vaatab ja ütleb, et neil on ekseem ja määrab neile kõigile suure tõenäosusega ühe ja sama ravimi.

Samas kui need 10 inimest läheksid oma lööbega herbalisti juurde, vaataks herbalist probleemi lähemalt ja keskenduks hetkeolukorrale. Suure tõenäosusega väljuksid nad tema juurest ilmselt 10 erineva ravimeetodiga, sest ravi on määratud vastavalt inimese enda loomulikule ja haiguse energeetikale ning sellele vastavalt on valitud ka ravi, mis sobitub nende energeetikaga.

Kes tahab lähemalt süüvida taimeravi ajalukku ja selle evolutsiooni, soovitan läbi lugeda Barbara Griggsi raamatu “Green Pharmacy: The History and Evolution of Western Herbal Medicine”

Postituse edasi lugemiseks kilki nupukesele: “Loe seda edasi”.