Eesti Kultuurikonverents algas sellega, et tänapäeval on eesti kultuuri kujundamisest osasaamine muutunud tasuliseks. Need, kes kümnist maksata ei suuda, pole Eesti kultuuri arendamisse teretulnud. Seega puudusid saalist nii kohalikud gümnasistid kui ka üliõpilased ja konverents peeti tühjale saalile. Rahvast oli sama palju kui maakondliku jalgapalliliiga finaalmängus, aga kui kultuurselt selle peale vastata, ei peagi kultuur olema müügiartikkel. Olukord meenutas pigem põrandaaluse partei aastakonverentsi kui Eesti kultuuri tippsündmust. Või olemegi enda kultuuriga jõudnud niikaugele, et see ei vajagi enam rahva tähelepanu ega tuge? Või oleme lihtsalt rahuldumas sellega, mida globaliseerumine meile pakub? Väljarände- ja demograafinumbreid arvestades peaks need küsimused olema meie keele ja kultuuri püsimajäämise põhiküsimused, kuid neid ju kultuuri visioonikonverentsil ei tõstatatud. Või vähemalt ei tehtud seda viisil, mis võimaldaks süsteemi elementidel ehk meil teiega sellesse panustada. Pigem kaikus läbi raha puudumine, asetades sealsed jumalad kõrgemale kui kultuuri.
Jaak Kangilaski tegi ettekande kultuuri muutumisest ajas ja ilmselt on ka eelnev teatava ajastu märk. Ta tõi välja, et kultuuri ülesandeks on pakkuda naudingut. Kultuuri väärtuseks on mäng, mis väljendub vabaduses. Kuid kultuur on samas kehtiva korra toetaja. Kultuur peab võimaldama inimese kojujõudmist. Seega maha kunst, elagu elu. Madis Arukask oli enda ettekandes mures, et minevikust otsitakse traumat ja selle ümber punutakse võimumängud. Meie kultuuri iseloomustab seisund, kus põgenetakse kas minevikku või tulevikku, kuid ei osata samas elada olevikus. Võitlus käib otsustamise nimel ja ühtlasi selle nimel, kes saab otsustaja olla. Järelduvalt on teisejärguliseks muutunud see, milliseid otsuseid tehakse ja millised on otsustuste tagajärjed. Kristi Kuutmaa tegi ettekande kultuuripärandi loomisest ning selle võimalustest ja ohtudest.
Egge Kulbok – Lattik tõi suurepäraselt välja nõukogude kultuuripoliitika instrumendid. Mis peitub loosungite taga? Näitena kunst kuulub rahvale, vennasrahvaste sõprus ja mis on tegelikult selle taga. Mis oli selle taga, et nõukogude kultuur on vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Ilmselt võib siit leida põhjusi, miks meie rahvakultuur on surutud meile kitsaks jäävasse ülikonda. Agitatsiooni suurte programmiliste plakatite kaudu ühiskonnaga manipuleerimisel on pärit just nõukogude ajast ja välja töötatud Georgi Plehanovi poolt, kes oli kindel et suurte hüüdlausetega suured plakatid on vältimatult vajalikud, et edastada poliitiline sõnum harimatule rahvahulgale poliitilise võimu saamiseks. Lenin aga lisas agitatsioonile propaganda mõiste, et varustada agitatsioon teaduslike või poolteaduslike faktidega, selleks et saavutada ka harituma rahva tähelepanu ja poolehoid. Kokkuvõtvalt sai asi nimeks AGITPROP (agitatsiooni propaganda) mis toimis ühiskonna kõikidel tasanditel kogu nõukogude aja vältel.
Rahvuskultuuride massiühiskonnaks vormimine sai alguse just sellel ajal. Mass pidi olema terve, et sõjalise konflikti korral vastupanu osutada ja muul ajal olema kuulekas tehaste tööjõud. Stalini aegseks loosungiks oli see, et me teeme kõik töölised ja talupojad kultuurseteks inimesteks ja me teeme seda aja jooksul. Täpselt need samad suhtumised on päevakorral ka tänapäeval.
Jaak Valge tõi välja selle, et meie tänapäevast eesti kultuuri iseloomustab poliitkorrektsus, multikultuursus ja rahvusluse vastasus. Kui Euroopat iseloomustab vananev rahvastik, kasvav ebavõrdsus, kasvavad sotsiaal- ja majandusprobleemid, siis peaks Euroopa Liidu toetamine tunduma naeruväärsena, kuid meil see nii ei ole. Euroopalike väärtuste argumendiga vehkimine toimib eelkõige ida suunas ja defineerib meid provintsiks lääne suunal. Peeter Helme sõnul on välismaiste ideede ülimuslikkuse esiletoomine ja rõhutamine rahva seisukohtade ees enesekoloniseerimine. Märkimisväärne on see, et tippkoloniseerijateks on need samad isikud, kes omal ajal olid kompartei liikmed ja kes ka nõukogude ajal koloniseerimist läbi viisid. Tänapäeval on vaid kolonisaator muutunud. Tänapäeval nimetatakse sellist juttu ajavaid inimesi sovjettideks. Kuid sovjettideks nimetavad eelkõige need, kes meid omal ajal sovjettideks muuta tahtsid. Eriti paistab see välja Marju Lauristini, Siim Kallase ja Rait Maruste artiklites. Kõik kartelliparteid esindavad meil igavat, teineteisele ärapanevat ja sarnast suunda. Meil on toimunud liberaalsete väärtuste sundkehtestamise protsess, mis võtab aina rohkem diktatuuri iseloomu. Ühiskond on muutumas kaitsetuks ogaruse ja perverssuse ees.
Foorumi esimese osa võttis kokku arutelu teemal “Kas kunagi oli muru rohelisem ja taevas sinisem ehk kuidas on kultuuri väärtus ajas teisenenud?” Arutelu juhtis Helle Tiikmaa. Kõige suurema tähelepanu osaliseks selles aruteluplokis sai Microsoft Windowsi reklaam. Küsimise peale, kas see on nüüd meie edasise kultuuri lahutamatu osa, saime vastuseks, et seda ei saa taustalt ära võtta. Paneeldiskussioonis osalised tõid siinjuures paralleeli stalinismiga. Päeva teises pooles sai probleem siiski parandatud.
Päeva edasistes plokkide arutati seda – Kes juhib eesti kultuuri: Mida ja miks rahastada? See oli aga täielik läbikukkumine. Sest juhtimiseni üldse ei jõutudki. Osavõtjad küll rääkisid juhtimisest, kuid selle sisuks oli pigem valitsemine. Kui tahetakse midagi juhtida, siis tuleb määratleda, mida juhitakse, tuleb määratleda ka see kes juhib, mida juhib ja kuidas juhib, kuid see on ilmselt juba tehnokraatide pärusmaa, mida õrnahingelised kultuurikummardajad ei adu.
Meeldetuletusena – juhtimine saab toimuda ikkagi subjekt-objekt juhtimisskeemi lausel. Juhtimisobjekti määratlemiseni, milleks oli kultuur, küll jõuti, kuid sealt edasi – subjekti rolli juhtimisel, selle etenduse raames enam tuvastada ei suudetud.
Kes juhib eesti kultuuri etendusest võtsid osa Tiina Tammetalu, Marika Tuus, Martin Bristol, Mart Meri, Evelyn Müürsepp, Tauno Võhmar, Kadri Tali. Lavastajaks Signe Kivi.
Vahemärkusena eelnevale, et kui konverentsi lõpus sai tõstatatud küsimus – kui paljud said aru mis asi on kultuur, siis 80% saalist andis käetõstmisega siiski märku, et said aru, mis asi see kultuur on. Vähemalt olid nad enda jaoks selle eeldatavalt selgeks mõelnud. Kuid kui sellele järgnes küsimus, kas te saite aru kuidas toimub kultuuri juhtimine, siis tõusid vaid üksikud käed. Mida siis peavad tegema need, kes kultuurifoorumist osa ei võtnud??? Eesti kultuur saab aga olla nii tugev, kui hästi teavad süsteemi elemendid, kuidas süsteem toimib. Kui selline teave puudub, siis ei saa süsteemi elemendid süsteemi panustamisega ju tegeleda.
Õhtul toimus Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis pidu, kus üles astus Svjata Vatra, ja tunnustati esseekonkursi „Mis on Eesti riigi mõte?“ võitjaid ning anti välja Aasta Kultuuritegu auhind.
Järgmisel päeval jätkus kultuurikonverentsi arenguarutelu Kultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsleri Raul Oreškini ettekande ja arutelu näol. Arutelus selgus, et kui me teeme kaasaegses ühiskonnas otsuseid ainult ratsionaalsete teadmiste pinnalt, siis on selge, et konkurentsivõimelist toodet ega ühiskonda me sellistes tingimustes luua ei saa. Kui me probleemide lahendamisesse loovalt ei suhtu, siis ei saa tekkida ka uusi teadmisi. Vaid loomingulisus võimaldab luua sildu erinevate valdkondade vahel.
Otsiti ka vastust küsimusele “Milline võiks olla tuleviku Eestimaa kui kodu ligi 1, 3 miljonile inimesele?”. Selleks et midagi muuta on vaja kolme asja – ideed, inimest, ressurssi ja kriitilist massi. Küsimus on ilmselt selles, kas meil on ja kui kauaks seda enam võtta on.
Eesti Kultuuri visioonikonverentsi raames selgus rida suurepäraseid ideesid, mida peaks arendama. Tulemusena jõuti arusaamisele, et Kultuurikoda peaks hakkama korraldama nende üllate ideede elluviimise ja probleemide lahendamise konverentse, et läbi nende teadvustamise meie kultuur püsima jääda saaks. Selleks peame me aeg ajalt kokku saama, et see infovahetus toimuda saaks.
