Lemmikloomaomaniku tavaline õudus on see, et tema elamine on paksu karvakorraga kaetud, kraami palju tahad. Kõige karvasemaks muutuvad eelkõige riided, pehme mööbel ja vaibad.
Sellega on ilmselt ka paljud tuttavad, et tolmuimeja osutub tihtilugu oivaliseks karvade lakke lennutajaks, selle asemel, et karvad kähku endasse imeda ja plats puhtaks lüüa.
Osad tolmuimejad suudavad karvu vaid edasi-tagasi nühkida ja ikkagi ei ime neid endasse. Nii ehk naa on tulemuseks karvane mööbel ja karvased vaibad. Keemiline puhastus ei võta samuti karvaseid vaipu vastu.
Mida teha?
Riiete ja pehme mööbliga on asi lihtsam, kui tegemist pole pikanarmaliste esemetega. Tuleb võtta tavaline veepihusti pudel ja pritsida töödeldav pind niiskeks. Edasi jääb üle vaid käega või harjaga pinnast üle tõmmata – niiskunud karvad ja ebemed jäävad kõik pihku või harja külge. Teine variant on teha see töö ära pakketeibi/kleeplindiga. Igaüks saab lahti kerida omale käepärase pikkuse teipi.
Siis tuleb lihtsalt töödeldav pind lahtikeritud teibiga üle käia – karvad ja mustus kleepuvad teibi külge. Kui teip enam midagi kinni ei võta, tuleb määrdunud osa maha lõigata ja rullida lahti järgmine jupp ning protseduuri korrata.
Suuri põrandavaipu sel moel enam ei puhasta… Mida nendega siis pihta hakata?
Mina olen aastaid edukalt kasutanud ühte ja sama meetodit.
Ikka pihustipudelist vaip kergelt niiskeks – ja edasi – lasen käiku asja, mille algne otstarve on hoopis teine. Ma võtan välja kraasi. Sellesama, millega kasse ja koeri harjata/villa kraasida saab.
Ma kraasin oma vaiba läbi – ja kõik karvad jäävad imeilusti kraasi külge. Kui vaip on väsinud, siis kannan vaibale, mille karvad saavad kraasiga ilusti üles kergitatud, nii et lamandunud vaip saab kohevaks ja õhuliseks, puhastusvahendi, olgu selleks või lihtsalt niisutatud sooda-, ja jätan toimima.
Kui puhastusvahend on oma töö teinud, harjan tugevate harjastega tänavaharjaga vaiba uuesti läbi ja viimanegi mustus – ka igasugune liiv ja puru – tuleb välja ning vaip on jälle nagu uus.
