Kui oleme asumas vaimsele teekonnale, siis on meil kaks põhilist valikut.
Me saame:
- luua seda, kes me olla tahame
- olla see, kes me tegelikult oleme
Metafoorse mäe tippu on erinevaid radu. Samuti on mitmeid erinevaid teid kindlustamaks, et taas ja taas jätkame me ringiratast kõndmist. Selles artiklis vaatame nende kahe variandi erinevust.
Endaks olemise ja kellegiks olemise soovi erinevused
Kui me oleme pidevalt hõivatud sooviga olla keegi selle asemel, et olla see kes me tegelikult oleme, siis me kunagi mäe tippu ei jõuagi. Me loome hoopis illusoorse mäe, mille tipus meile tundub, nagu me suudaksime seal teha, seda mida iganes me soovime. Ja seda hetkeni, kui me lõpuks loori tagant taipame, et see kõik on täis kirjutatud suurt “peibutus-tegurit”.
Vastupidiselt, kui me oleme see, kes me tegelikult oleme, siis häälestume vältimatule valikule, mis on juba tehtud – universumi jumalikule voolamisele. Mõte sesineb selles, et meelde tuletada, kes me tegelikult oleme. Ja kui meile meenub, siis ainus asi mis me tegema peame – on “olla”. Niipea, kui oleme läbi näinud kurjusest , saab see valik kõrgendatud õigsuse mõtte.
Lubades vanglamüüridel pudeneda
Asi ei ole täiusliku maailma loomises. Vaid kõige selle, kes me tegelikult ei ole, endalt maha voolata laskmises. Kõige selle kiht-kihilt maha koorimises, mis on meid takistanud mõistmast meie tõelist olemust. See on meie saatus. See lubab laguneda kõigel sellel, mis on takistanud kõikjaloleva olemise olendi paljastumist, mis on praegu ja on alati olnud.
Valik on silmapilkne. Valik on – kas akstsepteerida või maha salata seda, kes me oleme – ehtne jumalik olend.
Olla või mitte olla
Iseenesest ei ole enesele oma maailma loomises midagi halba, kuid siiski tuleb kasuks arusaamine, et me elame kujuteldavas maailmas. Nagu meelelahutus või mängude mängimine, mille kujuteldavast maailmast me lõpuks tüdineme, mil ärkame millegi sügavama nimel. Kuni meis ärkab see osa, mis on osa Loomise Allikast. Kuni me taipame, et niikaua kui me ei ole osa Loomise Allikast, niikaua ei loo meie tõeline mina midagi. Selle asemel kogeme ennast ALLIKANA hetkel, mil loomine aset leiab, LÄBI meie – kui hinge.
Ärkamise teekonnal oleva endale reaalsuse loomise peaeesmärgiks on meile näidata kes me tegelikult ei ole. Võrratuid asju luues kogeme me ajutist vabaduse- ja õnnetunnet. Ometigi kõik mis on meelte poolt inspireeritud, pole määratud kestma. Lõpuks loob see vangistatuse tunde niivõrd tugevalt, et meie hing januneb vabaduse järele. See on see tunne, mida nii paljud meist tunnevad. Miski põleb sees. Miski mida me ei suuda seletada. Pinge, mis meid piinab. Ärritus, viha või raev. Taipamine kuivõrd vangistatud me oleme olnud, loob uskumatu tõukejõu täielikule ärkamisele ja hingelisele vabanemisele.
Alati pole see lihtne. Eriti, kui me taipame oma vangistatuse sügavust ja mis seda konkreetselt on põhjustanud. Vangla, mille me endile loonud oleme võib olla kõikjal, kõiges mida me teeme. Ärkamine on esimene samm. Ja kui me juba ärganud oleme, oleme me kutsutud jätkama üha sügavamate ja sügavamate tõelise hinge kihtide vabastamist.
Hirm kaotada kontrolli
Olla see, “kes me tegelikult oleme” tähendab, olla ümbritsetud jumaliku universumi voolavusest.
Suurimaks takistuseks on hirm, et me ei oma enam kontrolli või hirm, et kaotame reaalsustaju. Iroonia seisneb selles, et niikaua kuni me reastume jumaliku vooluga, oleme juba kaotanud. Meie võlts mina, tundes enda kadumist/suremist nõuab hirmu kattevarjus kontrolli. Ja nii, kartes haaret kaotada, muudab ta olemise oma mugavaks. Põhimõtteliselt meie maailma, mis meid vangistab kontrollib vale mina. Kuni me täielikult ärkame tõeliseks peetavast maailmast.
Vabanemine
Olles “kes me tegelikult oleme” viiakse meid teekonnale, mis aitab meil avada kõik uksed. See on ehtsa vabanemise teekond – kujuteldava vabaduse karm kontrast. See loob fenomenaalse sisemise maailma tunde mida kõik hinged ihkavad.
Juba on valitud see kes me oleme. Meie ülesandeks on sellest lihtsalt aru saada. Me oleme jumalikud olendid ja palju erakordsemad, kui keegi unsitadagi oskab. Saladuseks on usaldus, alistuimne ja leppimine sellega, et me oleme küllaldased, praegu, selles hetkes. Ainult sellisel juhul saab ehtsuse tulv pääseda valla. Ainult siis suudame meie olemise täieliku valguse valla päästa.
Hinge valgus valla pääsemas
Minu ärkamine ja absoluutse tõe eest loori valla päästmine on olnud niivõrd tugev, et ma olen alati austanud tõuget, mis on lubanud maailmal minu ees lahti rulluda. Olen näinud oma hinge ümber ülesehitatud seinte kivi kivi haaval kokkulangemist.
Ma lihtsalt olen mina … mitte see, kes ma tahan olla vaid pigem see kes MA OLEN.
Meie tõeline olemus on kõiksuse katte langemise läbi (mis seda varjas) paljastunud. See, mis on ilmsiks tulnud on niivõrd erakordselt tavaline, mida on võimatu ilma enda vastu sügavamõtteliselt aus olemata leida. Alistu, lase minna ja usalda. Vabasta oma tõeline jumalik olemus!
Seega, kuidas on lood sinuga? Kas lood ennast või oled sina?
Armastuse ja Valgusega
Trinity
