22. ja 23. veebruaril toimub Tallinnas meie piirkonna – Soome, Eesti, Baltimaad ja Peterburi ümbrus – ühe võimsama, kui mitte võimsaima konstellööri Oksana Borodjanskaja (Peterburg) järjekorras kolmas seminar, mis keskendub sel korral laste ja vanemate suhetele. Avaldame intervjuu Oksana Borodjanskajaga, kus ta tutvustab oma vaadet sellele olulisele teemale.
Oksana Jurjevna, teie terapeudiparktika on nüüdseks juba enam kui veerandsajandi pikkune. Mis on see teema, millega seoses on teie poole enim pöördutud?
Üks nö iidne teema on laste ja vanemate suhted. Kliendid sageli ütlevad: “Olen juba nii palju tegelenud ema teemaga!”, “Olen nii palju tegelenud isa teemaga!” ja… see on ikka üleval. Miks kõigil on probleemid emaga, miks kõigil on probleemid isaga? Vanemad võivad küsida: “Miks kõigil on lastega probleeme?” Meil poleks probleeme vanematega vaid siis, kui neid poleks olnud. Kuna aga nad on meil kõigil olnud, on see teema alati aktuaalne.
Meil poleks probleeme vanematega vaid siis, kui neid poleks olnud.
Ehkki oleme kõik pealtänäha eri nägu ja tegu – kas on olemas ka üldisemad reeglid seoses laste ja vanemate vaheliste suhetega? Võite te neid lühidalt tutvustada?
Esimene oluline asi. Meie suhted lastega on teatud mõttes seda edukamad, meie ja meie laste tarvis mugavamad, kui oleme lahendanud oma küsimused isiklike vanemate, omaenda lapseosadega.
Kui kõnelda meist kui lastest ja meie vanemaist, siis siin on oluline järgmine. Meie teiega kui lapsed, kui lapseosa, mis on alati meis elus, evib õigust igaks emotsiooniks seoses meie vanematega: armastuseks, vihkamiseks, vimmaks ja nii edasi.
Meie ja meie laste tarvis mugavamad, kui oleme lahendanud oma küsimused isiklike vanemate, omaenda lapseosadega.
Kas siis ka armastuseks on luba vaja?
Jah. See pole nii lihtne, kui võib tunduda. Mõnel pole olnud luba armastada näiteks oma isa, kui armastad ema, või armastada ema, kui too kohtles näiteks halvasti venda, või veel midagi sarnast. Tähendab teie lapseosal on õigus nii armastusele kui vihkamisele, erinevatele pretensioonidele, solvumisele ja valule – kõigele. Kõik teie tunded on õiged – kõigile neile “jah”.
Ent meil on lisaks veel täiskasvanuosa. Ma ei kõnele praegu ju 5aastase lapse, tüdruku või poisiga, vaid kõnelen täiskasvanuga. On teie täiskasvanuosa ja kui sa vaatad antud olukorrale oma täiskasvanuosast, on sul võimalus seda teistsugusel moel näha: sa näed oma lapseosa ühes tema üleelamistega, aga ühtlasi on olemas sinu täiskasvanuosa, kes adub, et vanemad täitsid teatud ülesannet.
Võin öelda oma viimase viie aasta vaatluste põhjal, et kui te tulite oma vanemate ellu, laeti nende teadvusesse, isiksusse – või veel kuskile mujale – teatud käitumismudel, teatud programm, kuidas teiega suhelda. Arusaadavalt on tegu mitteteadliku asjaga – see programm lihtsalt töötab. Näiteks need, kel on enam kui üks laps, teavad, et iga lapsega suhtleb ta isemoodi.
Tuleb siis välja, et me vanematena polegi suhetes oma lastega vabad? Nõnda pole olemas ka niiöelda häid ja halbu lapsevanemaid?
Just nimelt. Väga oluline on mõista, et teie vanemad ei sooritanud paljusid asju selle tõttu, et nad seda soovisid, vaid seetõttu, et nad asusid teatud programmis, mis oli teile vajalik. Tähendab – nad lõid teile teatud ruumi, teatud elutingimused, selle lähteplatsi, kust pidite startima, et teie isiksus, teie monaad võiksid sirguda, formeeruda, teadlikuks saada, süveneda jne; tähendab: saamaks kogemust, mis oli teile hädatarvilik saada.
95 protsendil juhtudel tegid teie vanemad täpselt seda, mis oli hädatarvilik. 5 protsenti jääb vea piiridesse, kõrvalekaldeks milleski, aga valdavalt oli tegu sellega, mida pidi tegema. Kogemus, mille vanematega seoses saite, mis teile meeldib või ei meeldi, on pelgalt kogemus. Ja sellest on iga sekund tarvilik. Isegi mitte minut, vaid sekund on oluline!
See, milline sa oled praegu, tuleneb nimelt sellest, et toimusid kõik need sündmused, nüansid. Iga asi neist andis sinu tarvis midagi, viis sind kuskile, häälestas sind teatud moel, paneb sind siiani vaatama sellele, mis sinuga aset leiab, mõistma, kuskile kasvama.
Sama kehtib meie laste puhul. Kui tulevad ilmale meie lapsed, saame ka meie kui vanemad programmide paketi, mille kaudu oleme programmeeritud teatud käitumisele, teatud reaktsioonidele. Mida sellega peale hakata? Mitte midagi! Esmalt ütleme kui täiskasvanu sellele, mis meiega toimus, kui olime lapsed, “jah”.
Mõnikord on vaja sellele protsessile kaasa aidata, on tarvis näha, mis tegelikult toimus, milleks see sinu elus toimus, milline oli sinu tee selles loos. Täpselt samuti võime kõnelda ja näha omaenda suhteid oma lastega.
Väga oluline on mõista, et teie vanemad ei sooritanud paljusid asju selle tõttu, et nad seda soovisid, vaid seetõttu, et nad asusid teatud programmis, mis oli teile vajalik.
See, mida rääkisite, võib kõlada fatalistlikult. Aga mida me veel saame oma suhete tervendamiseks teha?
Liigub väga palju jutte sellest, kuidas lapsed kannatavad, kuidas neid traumeeritakse, kuidas nendega käiakse valesti ümber ja et vanemad peavad, peavad, peavad, peavad… Hingake välja! Te ei pea midagi!
Sest see kõrvalekalle, et kõik läheb lapse tarvis, kus vanemad peavad end ohverdama, viibki näiteks laste julma kohtlemiseni olukorras, kus vanemad on ülekoormatud sellest, mida nad “peavad”. Tegu on XX ja XXI sajandi kõrvalekaldega ja eelnevalt seda kahtlemata polnud. Et laps on teatud osa vanematest, ta praktiliselt pole inimene, vaid nende omand, oli teislaadi kõrvalekalle.
Aga sel puhul oli vähemalt vanematel hea ja nad tundsid end tugevate, enesekindlate, rahulikena – teades, mida teha. Praegu on vanemad sattunud teatud ebakindluse olukorda. Nad aina mõtlevad, kas talitan ikka õigesti või mitte, mida küll teha, et vastata koolile, lasteaiale, oma vanematele, oma suguvõsale, sellele lapsele, kes aina tahab midagi ja aina pole millegagi rahul. Mida rohkem sa teed, seda suurem on rahulolematus.
Kõlab nagu surnud ring?
Jah, tegu oleks kui püünisraua, lõksuga. Teen ettepaneku sellest püünisrauast väljuda. Ütlen, et te ei tee oma lapsi eales õnnelikuks – see pole teie teha. Ainus, keda saate õnnelikuks teha, olete vaid teie ise. Ja me võime koos leida suhete jaoks enda ja lastega formaadi, kus teil oleks hea. Et te tunneksite end tugevate, enesekindlate, rahulikena, rõõmustaksite oma laste üle ja saaksite seda energiat oma lastele anda.
Sest minu juurde vastuvõtule tulevad ka lapsed ja räägivad: “Milleks üldse suureks saada? Mu isa ja ema on nõnda pinges – nad on aina pinges seoses töö, seoses meiega. Ma käin koolis – nad on selle tõttu pinges. Koolis öeldakse, et ma sõbrustan vähe, teen vähe – ma teen kõik, mida saan. Milleks siis üldse elada? Milleks suuremaks kasvada – et veel enam pinges olla?”
Ainus, keda saate õnnelikuks teha, olete vaid teie ise.
Saan aru, et psühhiaatritel, psühholoogidel ja teistel hingetohtritel tööd jagub. Aga mida siis ikkagi teha?
Elurõõmu. mida võte oma lapsele anda, saate anda vaid läbi enda. Tähendab siis, kui sa ema või isana – sina kui isiksus, kui inimene, kui mees, kui naine – lihtsalt naudid elu, kui elad seda rõõmuga. Selle seisundi võime oma lastele anda. Ja 22. ja 23. veebruaril Tallinnas toimuv seminar saab olema just nimelt sellest: et meie kui vanemad ühenduks oma tugeva, enesekindla osaga. Et võiksime jätkata omaenda elu elamist vaatamata sellele, et meil on lapsed ja – vastupidi – justnimelt seetõttu, et meil on lapsed, võiksime oma elu nautida.
Ja anda seda tunnetust oma lastele. Ja lõpetada pidev nendesse panustamine. Vahel ka selle panustamine, mida neile pole võibolla üldse vaja, sest vahel me lihtsalt ajame segi omaenda lapseosa oma lastega. Aga sellest räägime samuti seminaril.
Oksana Borodjanskaja konstellatsiooniseminar toimub
- laupäeval ja pühapäeval, 22. ja 23. veebruaril kell 10 kuni 19 Tallinnas aadressil Paadi 4.
- seminaril tehtavad konstellatsioonid ei sõltu seminaariteemast, vaid neid võib tellida igal enda jaoks olulisel teemal.
- KOGU ÜRITUSEL ON SÜNKROONTÕLGE EESTI KEELDE.
- Täpsem info TEET KORSTEN – tel.: 5342 7812; mail: teet.korsten@gmail.com
