Algselt ei olnudki mul plaanis sel suvel ilmtingimata Kirna mõisa külastada, sest eelmisel aastal sai sinasõprus sobitatud. Kuid mõnikord juhatatakse kõhklev inimlaps kõrgema jõu poolt õigel ajal õigele rajale. Juhtudes lugema Kirna mõisa teemalist raamatut ja värsket artiklit, rääkis mu sisetunne selget keelt ja otsus langes kiiresti. Nädal peale lugemiselamusi istusin rahulolevalt Tallinn-Viljandi hommikuses rongis, et juba kahe tunni pärast asetada oma maise rännaku otsivad jalakesed Kesk-Eesti pühale kuppelpinnale, mille kuulsus ulatub kenast koduvallast kaugete kultuurrahvasteni.
Kui keskpäevase Türi-Paide bussi uksed minu järel sulgusid, ootas mind teisel pool teed tuttav objekt, millega aasta tagasi esmakordselt käteldud sai. On kohti, mille külastamiste arvudega pead ei vaevata. Sinna lihtsalt minnakse ja seal ollakse, sest need kohad saavad koduseks.
Kallakust üles mõisa ette jõudes võlus mu vaadet esinduslik lillepeenar, mille keskel õrnalt sahisev purskkaev aitas mõtted pikast rongireisist oma keskmele lähemale tuua. Häärberi seina küljes märkasin puidust raamistikku. Teise korruse hämaratest saladuslikest akendest kumasid lambitulukesed. See kõik andis tunnistust remonditöödest, millest sain enne tulekut teada ajakirja artikli kaudu. Töised hääled esinesid ajuti ja üsna vaikselt ega häirinud kõrva. Hea meel oli oma silmaga seletada, et siinsed asjad arenevad ja võibolla saab tõesti kord teise korruse saalis tantsugi lüüa, nagu ühes Kirna mõisa teemalises raamatus kümmekond aastat tagasi unistati.
Alustasin elamuslikku ringkäiku siseruumides, kus pidi õhtul toimuma pidulik eriüritus. Ka seda oli tore teada, kuna temaatilised programmid on osa selle müstilise majapidamise elujõust.
Pärast korjanduskasti täiendamist oma panusega nägin aknaalusel laual spetsiaalseid istumisaluseid, mis märja ilma korral ravipinkide kasutajatele vabalt tarvitada.
“Kõigele on siin mõeldud, et külastajatele kvaliteetaega pakkuda.” mõtlesin tunnustavalt.
“Väga tänuväärne!”
Esimese korruse ruumides liikudes ja pikemalt istudes vajusid mõtted üha sügavamalt vaimsetele matkavagudele, aidates mõnusamalt keskkonda sulanduda.
Hubases soojas kohvikus nautisid mõned kliendid vaikusest kantud gurmaaniminuteid.
Võtsin endale aega kardinatega eraldatud inglitoas privaatselt istuda, endasse vaadata ja iseendaga dialoogi pidada. Just sellist, milleks meil reeglina aega ei ole, aga millist me hädasti vajaksime. Nimetatud tuba oma mõjuva miljööga on selleks ideaalne nurgake. Kes on proovinud, see teab. Selle vahva toakese tiivuline perenaine suurel seinamalingul saab kõigiga sõbraks juba esimesest pilgust ja minul oli au tema toetava varju all juba teist suve rammestuda ning eksistentsi olemust laiemalt hoomata.
Pärast mõningasi sisekaemusi siseruumides astusin majatagusesse parki, mille oivalised lilled, taimed, puud ja muru pakkusid hurmavat silmailu ja hellitavaid lõhnaelamusi. Selles hingeülendavas iluaias, kus töökad mesilased magusatel õitel toimetasid, seisid ikka kindlalt oma kohtadel legendaarsed ravipingid. Täpselt väljamõõdetud väärikad väepunktid, mille toime võib uskujale imet pakkuda. Seekord ei teinud ma suurt istumise maratoni, valides välja kümmekond pinki ja sellest piisas. Sedasi avatud meelega istudes, puude kohinat kuulatades ja liblikate tiivasirutusi tähendades sain tervikliku holistilise puhastuse kogemuse.
Kõndimine kitsastel mullastel jalgradadel ja majaesisel spetsiifilisel jalutuslõigul vaigistas vaimu ja avardas teadvust. Möödusid kuldaväärt tunnid vaheldumisi sise- ja väliskeskkonnas kulgedes.
Kuigi armastusväärset, õitsvat ja tervendavat oaasi võiks kogeda lõputult, on meie päevade pikkus piiratud ja pärast külalldast kohalolu tuli taas asisele teele asuda.
Istusin veel veidi aega esimese toa sohval, mille ees seisval lauakesel oli kellegi lahke käsi vahepeal valge küünla süüdanud. Istusin ja jälgisin graatsiliselt ruumi sisenenud mõisakassi, kes mõnusa mänglemise järel vaibal puhkeasendis uudishimulike silmadega mu mõtteid lugema jäi.
Ja seal ma mõtlesin:
“Siia jääb maha killuke paremat osa minust, sest see koht aitab tervikuna paremaks muutuda. Võtan siit kaasa arenenud ilumeele, tugevnenud lõhnaaistingud ja võimendunud loomingulise inspiratsiooni. Siit on taaskord kuidagi raske eemalduda ning nähtamatu õhkõrn sõbralik niit jääb mind selle atmosfääriga ühendama ja vaikselt tagasi hüüdma.“
Lahkusin imelisest häärberist, seades sammud kallakust alla, autotee suunas, rikkamana ja avatumana.
“Aitäh, külalislahke Kirna mõis! Jälle ühed kõnetavad tunnikesed siin rööprähklevas maailmas.”
Kellaaeg hääletu mobiiltelefoni ekraanil näitas 16:00, kui istusin mõisaesise bussipeatuse pingile ning suunasin pilgu eespool laiuvale taevakaarele. Lõputu helendava laotuse alusel karjamaal puhkavate ilusate hobuste hirnatused mind Türi poole startivasse bussi saatsid. Lahkusin puhtamana kutsuvast ja kummalisest Kirna mõisast. Järvamaa õnnistatud väepaigast, mille tuntus levib kui tuultest kantuna igasse ilmakaarde. Jätkuks vaid omanikel, toetajatel ja programmijuhtidel vastupidavust ja kindlat meelt püsida valitud teel.
Bussiaknast mööduvat rohelust silmitsedes mõtlesin:
“Jah! Kirna mõisa pakutavad võimalused ja eriprogrammid ärksate eestvedajatega rõõmustavad paljusid. Tema panust ühiskonna ja inimkonna teenimisel on raske üle hinnata. See universumi poolt väljavalitud märgiline paik tillukesel pühal Eestimaal toidab igal juhul tänuväärselt humaanse, inimkeskse, holistiliste ajastu koidikut. Kohtumiseni veel helgemas tulevikus!“
Autor: Andre Tamm
