Poliitterrorissm Eestis Charlie Hebdo valguses

Vaadetes meie riigis toimuvat meenutab olukord aina rohkem Charlie Hebdo tulistamist Prantsusmaal. Kui sealne kuritegu oli suunatud konkreetse ajalehetoimetuse hävitamisele siis meil on hakatud hävitama algallikaid, mille alusel riigis toimuvat olukorda hinnata või riigis toimuvatest protsessidest aru saada.

Riigikogu salvestiste hävitamine, Riigikogu elamislubade uurimiskomisjoni materjalide varjamine, VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalide hävitamine ja VEB fondi teemat uurinud inimeste salapärane surm ei saa olla siinkohal juhus, vaid kindlate tegevuste korrapärane jada.  Kindlasti leiab ka rida niinimetatud tugitegevusi, mis olukorda kinnitavad aga nende väljatoomine on juba kohaliku ajakirjanduse rida.  Külma sõja ajal nimetati sellist olukorda Madala intensiivsusega konfliktiks. See on lahingutegevus, mis on oma mõõtmetelt madalamal tasemel kui täismõõtmetes sõjaline lahing moodsate armeede vahel. Kuid see ei tähenda et sellise sõja pidamine on sõjaliste eesmärkide saavutamisel vähem aktiivsem. Madala intensiivsusega konflikt toetab riigi poliitilisi, majanduslikke ja informatiivseid tegevusi.

Kogu seda tegevust toetavad ka pettemanöövrid,  mille kohaselt  sõjavägi „näitab võimu“ oma sõjaväeliste manöövritega, mis võivad üle minna agressiooniks naaberriikide vastu. Oluliseks muutub ka separatismi, partisanitegevuse või terrorismivastane võitlus ja seda kõike nii rindejoonel kui ajakirjanduses. Kõik see iseloomustab USA doktriini järgi madala intensiivsusega konflikte, just see panebki NATO lennukid valimisreklaamides üle ministrite peade lendama. Kui nende parameetri alusel olukorda hinnata siis see tõstatab küsimuse,  kelle vastu siis praegu sõda käib.
Kui võtta aluseks madala intensiivsusega sõjale iseloomulik tegevus, siis  Charlie Hebdo vastu olid kasutusel “Surmarühmad”, kelle eesmärk on tekitada vastasleeris võimalikult palju kahju. Eestis on sama eesmärgi saavutamisel rakendatud  psühholoogilised operatsioonid – elanikkonna või kitsamas ringis valitseva poole/opositsiooni terroriseerimiseks. Kui Charlie Hebdo juhtumi korral oli märklauaks konkreetne ajakiri, siis Eestis rakendatud  psühholoogiliste operatsioonide ohvriks on ühiskond ja terrorirünnaku läbiviijaks võim ja nagu Juhan Parts on olukorra kohta öelnud, siis valimiskampaania eesmärgiks on võimu saavutamine, ei enamat. Siinkohal kinnitavad jätkuvad evakuatsioonimahud ja varemeteväljade suurenemine meie äärealadel sõjategevuse äärmiselt suurt aktiivsust. Sõjategevuse efektiivsus sõltub aga sellest, kui hästi osatakse sõjategevust varjata ja luua illusioon, et tegemist on paratamatusega ja nii see peabki olema.  Meie maailm moodustub aga teadvustamisvõime kaudu. Kui seda saavutada ei suudeta, siis on tulemuseks kriis.
Kuna võim hakkab haistma enda kuritegevuse olemust ja ulatust, siis on normaalne, et kurjategija üritab enda kuritegevuse jälgi varjata kõigi kättesaadavate vahenditega. Seega on loogiline, et jõutakse kuritegude varjamise faasist kuritegevust tõendavate materjalide hävitamise faasi. Eelnev kinnitabki asitõendite hävitamise vajadust. Seda sama olukoda oleme nii mitmelgi korral kogenud enda lähiajaloos, kus Pagari tänava  ja parteikomiteede kaminaid dokumentide hävitamisega soojaks köeti. Praegu aga kanditakse euroraha tondilosside hävitamiseks ja üritatakse hävitada võimu kompromiteerivaid materjale, et võimu kuritegevusest märke maha ei jääks. Nii on toiminud võim läbi ajalooprotsessi, et õigustada enda vägivaldset olemust.