Teada – tuntud on arusaamine, et teostada saab ikka neid asju, mis on kirja pandud ja milliste mõistete ruumide ümber üldse dialoogi peetakse. Ehk siis teemasid, mille üle dialoogi ei peeta, ei saa ka kirja panna ja nende kohta koostööleppeid sõlmida või arenguid korraldada. Toome siinkohal välja meie riigi juhtivpoliitikute aastapäevakõne semantilise analüüsi, millest siis tegelikult räägiti. Vaatame esmalt seda, mis teemad on Kadrioru retoorikale hingelähedasemad ja millised mitte. Avaldatud : https://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/16450-eesti-vabariigi-aastapaeeval-paide-muusika-ja-teatrimajas/index.html pealkirjaga Eesti Vabariigi aastapäeval Paide Muusika- ja Teatrimajas
Alustame kõigepealt sellest, millest ei räägitud. President Kaljulaiu kõnes ei leia me sellised sõnu nagu perekond, sport, ülikool, aated, kodumaa, väärikus või keskkond. Samuti on kehvad lood rahvuslikkusega, mida mainitakse vaid ühel korral. Majandust mainitakse vaid majandusliku kasu või kriisi kontekstis. Valitsust mainitakse vaid omavalitsuse mõiste tasemel. Juhtimine on samuti kehvas seisus, sest juhtimist teadvustatakse vaid tähelepanu juhtimise kontekstis. Seega riigi juhtimise või valitsemise probleemid on selgelt teadvustamata ja välja toomata. Millegi puudumist samuti ei teadvustata, sest sõna juhtimine tekstis lihtsalt ei kasutata. Seaduste ja määruste parandamise vajadust märgitakse vaid erivajadustega laste kontekstis.
Selliseid sõnu nagu maaelu ja põllumajandus presidendi kõnes samuti ei esine. Sõna linn aga esineb erineval viisil linnaelust kuni Tallinnani välja kaheteistkümnel korral, seega võib kõnet pidada linnaelu keskseks kõneks. Millest võib järeldada, et presidendi tasakaalustavast rollist ühiskonnas ei saa juttu ollagi.
Inimeste äraelamistega seotud palga- ja sissetuleku teemade mainimine esineb vaid ühel juhul. Seega pole riigikontrolli ja inimarengu aruannete poolt tõstatatud vaesumine ja palgalise ebavõrdsuse süvenemine teema Kadriorgu veel jõudnud.
Peamiselt kasutatakse korduvalt ja korduvaid sidesõnu.
Piirilepet ja Tartu rahu järgse piiri küsimust samuti ei tõsatata.
Positiivse poole pealt on kolmel korral esitatud küsimus, kuidas midagi teha või tegema hakata. Seega täit selgust, mida ja kuidas, presidendil ei ole. Rääkimata poliitikate väljatöötamise, suunamise või analüüsi võimest. Teadvustatakse kaitsevõime olulisust. Seda mainitakse teksti sees viiel korral, kuid ei kasutata kordagi sõna kaitsevõime.
Henn Põlluaas vabariigi aastapäeva kõnes: Argadel ja allaheitlikel puudub tulevik! https://www.eesti.ca/henn-polluaas-vabariigi-aastapaeva-kones-argadel-ja-allaheitlikel-puudub-tulevik/article58027
Henn Põlluaasa kõne on üle viie korra lühem, aga selle sidesõnade osakaal on kogu statistikas väiksem kui Kaljulaiul. Põlluaasa kõnes ei leia me sellist sõna nagu perekond. Küll aga teadvustatakse peremeheks olemise vajadust, sellele viidatakse kahel korral. Seega on vastuolu selles, kuidas need mehed saavad enda peremehe kohustusi täita, kui nad perekonna loomisega ei tegele.
Kõnes ei leia me sellised võtmesõnu nagu sport, ülikool, kodumaa, haridus, keskkond või majandus.
Valitsust mainitakse vaid piirilepingute möödapanekute kontekstis. Kontekstivälise märkusega mainin, et üritasime piirilepetega seonduvat põhiseadusliku vastutuse tagamise põhimõtteid Henn Põlluaasale tutvustada, kuid kahetsusväärselt selle reaalseks lahendamiseks igasugune poliitiline tahe puudus. Seega retoorika ja teod kipuvad selle mehe puhul kaks ise asja olema, mis on aga poliitikute puhul siiski üpris levinud eripära. Seda kinnitab ka asjaolu, et valitsemise osana juhtimisvajadust ei ole kõnes teadvustatud. Seega valitsemine ja juhtimine on Põlluaasa poliitretoorikas kaks erinevat asja ja riigi juhtimise või valitsemise probleeme ei teadvustata samamoodi nagu Kaljulaiu puhul. Millegi puudumist suudetakse teadvustada kuritegeliku okupatsiooni seadustamise vajadusega või selle vajaduse puudumisega. Vajaduste sidumist inimese heaoluga ei seostata, sest heaolu tagamise vajadust ei mainita kordagi. Sõna kultuur mainitakse kõnes vaid ühel korral. Seega võib väita, et kultuuri mõiste on EKRE retoorikas seniajani teadvustamata.
Selliseid sõnu nagu maaelu ja põllumajandus ei esine ka Põlluaasa kõnes. Küll aga esineb kõnes maa peremeheks olemise vajadus ja sõna maa kasutatakse riigi kui maa-ala piiritlemise kontekstis ning leiab tekstis kasutust neljatestkümnes erinevas vormis. Seega maa-ala kui selline on EKRE retoorilises kõnepruugis tähtsal kohal. Sõna linn aga ei esine Põlluaasa kontekstis ühelgil korral.
Peamiselt koosneb korduvate sõnade pingerida rohkem tegu- ja nimisõnadest. Erinevus president Kaljulaiu tekstiga on märgatav, mis on seletatav sellega, et teksti maht on ka lühem ja sidesõnu ei jõutud lihtsalt kasutada.
Positiivse poole pealt on kahel korral esitatud tekstis küsimused, kuidas midagi teha on suudetud või kuidas midagi tegema hakata. Teksti pikkuse proportsiooni ja sõnade esinemissagedust arvestades on see, kuidas midagi tegema hakata, Põlluaasa retoorilisel hingel palju rohkem, kui Kaljulaiu aastapäevakõnes. Poliitikate väljatöötamise vajadust teadvustatakse samuti rohkem.
Teadvustamata on kaitse või kaitsevõime olulisus. Seda mainitakse tekstis vaid ühel korral ja siiski vaid sellises kontekstis, et seda tegid meie esiisad.
Nagu ka Kaljulaiu kõnes, ei ole ka Põlluaasa kõnes mainitud eestlaste palga ega sissetulekute teemat.
Väärtustatakse aateid, rahvuslust ja väärtuste keskset maailmapilti, aga see ei ole veel kultuuriks formeerunud, sest sõna kultuur ei mainita kordagi. Positiivne on see, et Riigi tunnusena teadvustatakse piiri olemasolu.
Kokkuvõtvalt: Eesti osas ollakse ilmselt ühel meelel. Samuti ollakse ühel meelel selle üle, et see Eesti võiks kuuluda ikka meile. Kersti Kaljulaid on arusaamisel, et Eesti peaks kuuluma inimestele. Henn Põlluaas on aga veendunud, et Eesti inimesed on juba rahvaks liitunud ja käsitleb inimesi rahvana. Kaljulaid väärtustab kultuurikeskset maailmapilti, Põlluaas aga väärtuste keskset maailmapilti.
Põlluaasa retoorikas domineerib mõiste maa kui pindalakeskse maailmapildi käsitlus, Kaljulaiul aga linnakeskse maailmapildi käsitlus. Maaelu tähtsustamisega ei tegele aga kumbki.
Peame ja teeme on Kaljulaiu jaoks olulised väljendid. Teha tuleb aga koos liitlaste ja maailmaga. Ehk siis tuleb teha ilmselt seda, mida maailm meile ütleb. Põlluaasa jaoks on aga tähtis olla, tunda, rääkida, sõlmida ja seadustada, aga mitte midagi selle juures teha.
Kumbki osapool ei kasutanud enda kõnes sõnu heaolu, sport, ülikool, kodumaa, haridus, keskkond. Kaljulaid mainib haridust vaid selles kontekstis, et see pidavat olema vanemas keskeas oleva naise nägu. Kuid sellest on aga ilmselt vähe abi, et probleeme lahendada.
Inimeste sissetulekute või palkade teemat ei tõstata mitte kumbki osapool – seega vaadake ise kuidas hakkama saate – see pole poliitilise retoorika ega ka tegevuse teema.
Kalliks olemise vajadusest tunnevad mõlemad osapooled puudust, sest poliitilise ja sotsiaalse kodusõja tingimustes on seda ilmselt raske saavutada.
Koostas Elukeskkonna ja Rahvastikuarengu analüütika keskus.
Exceli fail
