Midagi on kaasaegses ühiskonnas igal juhul väga valesti, kui ühiskonda ehitatakse üles kui lõputut õudust, kus keegi rahul ei ole: võim pole rahul rahva ja riigikontrolliga ja kus rahvas kui võimu tööandaja pole rahul võimuga ning rahval puudub samas arusaamine, et ta tegelikult võimu tööandja üldse on, tööandjad pole rahul töölistega ja töölised tööandjatega jne ….
Tavakodanikku käsitletakse selles ühiskonnas veel tänapäevalgi kui kirjaoskamatut orja, kes peab tingimusteta alluma eliidile, sest vastasel korral võib ta olla ohtlik nii endale kui teistele.
See on hirmul baseeruv riik, kus kodanik kardab ennast väljendada, sest võib minna eliidi arvamusega vastuollu või kogemata välja öelda seda, mis võimule ei meeldi ning pälvida seeläbi võimu ja võimuõukonna autoriteetide pahameele.
Siinjuures võib võim väljenduda nii kultuuri, kooliõpetaja, ülemuse, kirikuõpetaja kui ministri näol, erakonnana või koguni tabude ja tavade süsteemina.
Selles ühiskonnas on elitaarse võimuiha rahuldamise kõige suuremaks vaenlaseks rahva ja indiviidi tahte olemasolu. Järelikult tuleb tahtest kujundada esmane sotsiopsühholoogilise ründe objekt ja ründe eesmärgiks on tahte tapmine või pööbli tahte asendamine eliidi tahtega. Selleks tuleb kasutada kõiki kättesaadavaid võimumanipulatsiooni meetodeid.
Neid meetodeid saab ära tunda selle järgi, kui tavakodanikule hakatakse rääkima sellest, et raha ei ole, see või teine asi ei ole praegu prioriteetne, aega ei ole, kirjadele ametkondadest ei vastata, kohtumised võimutasandiga hakkavad süsteemselt ära jääma või hakkad võimutasandilt teada saama seda, kuidas asju teha ei saa.
Selle tagajärjeks on kõige inimliku ja sellega kaasneva eluterve mõistuse ja omakorda sellel samal baseeruva arusaamise tapmine ning asendamine turuletiga, kus kõik müüdavaks osutub. Selliselt kindlustatakse „äraostmatute“ teadmistepõhine võim.
Tuleb välja, et selles riigis teeme kõike teadmistepõhiselt, sünnitame lapsi teadmistepõhiselt, käime võõrastes ettevõtetes tööl teadmistepõhiselt, maksame kinni võõraste pankade kasumeid teadmistepõhiselt, aitame võõraid riike nii militaarselt, rahaliselt kui ideoloogiliselt okupeerida teadmisepõhiselt, küüditame enda naabrimehe Soome tööle teadmistepõhiselt, sest ilma vastavate teadmisteta me seda teha lihtsalt ei saa.
See protsess on kulgenud meie ühiskonnas süsteemselt ning järjekindlalt ja seega võib väita, et tegemist on olnud teadmistepõhise arenguga, mida toetavad meie ülikoolid ja teadusasutused.
Nende teadmiste baasilt oleme osanud luua hetkel domineeriva majandussüsteemi, kus alla 30% ajast teeb inimene tööd enda huvides ja ülejäänud aja kümnist küsiva riigi huvides. Tänuks selle eest paneb aga riik kinni tavakodaniku (ehk orja) kodukoha viimase kooli, raamatukogu või postkontori, sest võimul on vaja veelgi vähendada kulutusi orjade ülalpidamiseks.
Optimeerimine võimu vaatenurgast tähendab antud kontekstis võimalikult paljude kulude jätmist tavakodaniku kanda, sest kõik need teenused kaugenevad ja muutuvad rahvale aina kallimaks/võõramaks. Mida lollim ja vähem informeeritud on aga rahvas, seda passiivsem on ta võimu kuritegevuse suhtes ja üldse, kes kannatab see kaua elab. See ongi kogu võimu arengudialoogi sisu rahvaga.
Sellise genotsiidse okupatsioonini ei küündinud isegi Nõukogude kord. Mis peamine, meie võmutasand ja sealt edasiulatuvalt ka rahvas peab uhke olema selle üle, et siiani on meil õnnestunud kõike eelnevat teadmistepõhiselt põhjendada ja korraldada, sest need protsessid on kulgenud süsteemselt ja kindlalt pika aja vältel. Sellekohase protestivaimu mittetärkamine näitab okupatsiooni eriti head kvaliteeti ja rahva taluvuspiiri tunnetamist ning see on teadmistpõhisuse tunnus.
Okupatsioon algab nagu alati võõra maa vallutamisest ja selle üle kontrolli saavutamisest. See on kuritegevus, mis kestab seniajani ja iga päev.
Iga päev on sunnitud sajad inimesed enda kodudest lahkuma ja täitma majanduspõgeniku rolli. Kui kohalik võim või ülikoolid on sellele kaasa aidanud või tegevusetult seda protsessi pealt vaadanud, siis on tegemist kuritöö kaasosalistega, kelle koht ei ole riigi juhtimistüüri juures, vaid hullumajas, sest nende tegevus või tegevusetus on muutunud teistele ühiskonna liikmetele ohtlikuks või põhjustab kannatusi.
Veelgi hullem on aga olukord siis, kui kuriteo toimepanija ei taju enda sellekohast süüd, rääkimata vastutusest. Meditsiinilises mõistes on sellisel juhul tegemist kroonilise psühhopaadiga, kellel puudub vastustus ja süütunne ja see kehtib nii inimese kui süsteemi kohta. Vangimajad ja psühhiaatriakliinikud teavad sellist patsienti sildi all „süüdimatu“ ja see sõna hakkab paraku iseloomustama ka võimutasandi otsuseid ja arengud muutuvad paratamatuseks.
Tuues paralleele ajaloost, siis indiaanlaste alistamiseks sõlmisid võimuesindajad põlisrahva esindajatega ligemale 500 seadust- kõiki neid rikuti, põlisrahvaste maad ja loodusressursid aga allutati koloniseerijate huvidele. Nii ka praegu.
Kui Nõukogude võim tahtis meie maavarasid fosforiidi näol kaevandada, hakkas siinne põlisrahvas vastu. Täna oleme aga õnnelikud selle üle, kui suudame mõne maatüki välismaalasele maha müüa. Hämmastav mõttelaadi muutus, kas pole…??? Seega viime okupatsiooni läbi iseenda kätega, isegi teadvustamata et me seda teeme! Sellest nähtub, et kogu protsess on korraldajate poolt teadmistepõhiselt hoolikalt kavandatud ja juhitud.
Kui sõjaliste kulutuste hinnaga saaks toita terve maailma elanikud, siis tekib küsimus, miks me seda ei tee ja miks me kulutame inimese tapmiseks kordades rohkem, kui elementaarsele toiduga varustamisele …? Jällegi peame vastama, et sellised on meie teadmised prioriteetidest.
Kui kunagi kujutas Nõukogude Liit ohtu rahvusvahelisele demokraatiale, õiglase ja inimväärse elukorralduse sünnile ja muudele lääneliku elukorralduse ideaalidele, siis peale seda on lääneriigid ise üle võtnud rahvusvahelise okupandi rolli nii Iraagis, Afganistanis, Liibüas kui Egiptuses, kuid keegi ei räägi okupeerimisest, vaid vabastamisest.
Seda okupatsiooni edastatakse okupeeria poolt heategija ja demokraatia maaletooja kuvandis nagu religiooni. Okupatsioon on kui humanitaarabi kirjaoskuse ja harimatuse parandamiseks ja „rahvavõimu“ kehtestamiseks nendes riikides.
Siinkohal tekib küsimus, kust läheb piir rahva huvide ja totalitaarriigi vahel või kummas suunas meie riik teel on?
Sellist küsimust okupandi enda käest ei ole loomulikult sobilik küsida, sest see võib tekitada vaenu ja pahameelt nendes, kes on „pandud“ meie üle. Illusoorse heaolu loomiseks luuakase vastav taustsüsteem ehk kultuur. Kui tahate olla kultuurne inimene, siis ei sobi ju rumal välja paista ja küsida miks olukord on selliseks kujunenud. Lähemal vaatlemisel saab aga kõigile selgeks, et tegemist on okupandi enda majanduslike huvide kaitsmisega okupeeritavates riikides ja energiakandjate ning tooraineressursside üle kontrolli saavutamisega. Mis põlisrahvasse puutub, siis neile tehakse selgeks, et okupatsioon on kasulik „meile kõigile“, mitte ainult nendele, kes okupandiga sõbrad on. Vastavalt sellele kujundatakse ka vastav konspiratsiooniteooria, mille nimeks on poliitika.
Kuna protsess kordub riik riigi järel sama stsenaariumi alusel, on seega tegemist teadmistepõhise juhtimise protsessiga, mitte juhusega.
Poliitika on ideaalis võimaluste loomise ja realiseerimise kunst.
Paraku on meil aga äratundmisvõime asendatud probleemide ignoreerimiskunstiga ja lahendamiskunstist on saanud raha puudumise etendamise kunst. See avabki meie kriisi tõelised põhjused.
Kui me neid dialooge enda ühiskonna jaoks avada ei suuda, siis tekib küsimus, kas meie ühiskonna arengu eesmärgiks ongi elada teadmistepõhise kodusõja tingimustes, mille saab rindetüüpide järgi jaotada majanduslikus, sotsiaalseks, hariduslikuks ja kultuuriliseks rindeks? (Kuid ka need rindetüübid on õnnestunud meil enda rahva iseolemise hävitamise huvides teadmstepõhiselt tööle panna).
Turumajandusjumalad õpetavad meile, et mida suurem on defitsiit, seda kõrgem on hind. Seega, mida vähem rahva vajadusi rahuldatakse, seda kõrgem saab olema hind. Mida vähem saab tooteid olema turul ja mida kättesaamatumad nad on, seda suurem on kasum ühe tooteühiku kohta. Seega peab meie riigi tootmisvõimekuse viima miinimumini ja seda kinnitavad tööstushoonete varemete hulgad meie maapiirkondades.
Sellise turumajandusreligiooni sisuks on tulude maksimeerimine. Kui tulusid tuleb maksimeerida, siis toodete mahtu ei ole mõtet tõsta ja peab valitsema pidev defitsiit organiseerituna kas kaupade puudumise või raha puudumise kaudu, olenevalt olukorrast.
Teistmoodi kui arenguhälve seda nimetada ei saa, seega eliidi eesmärgiks ei ole ühiskonna vajaduste rahuldamine, vaid pideva defitsiidi loomine. Kuna protsess on olnud pidev ja järjekindel, siis muudmoodi kui teadmistepõhine, seda jällegi nimetada ei saa.
Kui toodete hinda ei määra turg, vaid konkurendid ja vahendaja, siis tootmisotsuseid ei määra tarbimisvajadused vaid tarbimissoovid. Tarbimissoove saab reguleerida aga läbi finantssüsteemi (pankade), andes või mitte andes teatavale ühiskonna kihile rahalisi vahendeid või mitte.
Ajapikku ei suudagi ja hiljem ei tahagi selline ühiskond enam reageerida ühiskondlikele vajadustele vaid lähtub tarbimisihast. Kui aga süsteem enam vajadustele reageerida ei suuda, siis ta jõuab kriisi ja hukkub, sest süsteemi toimimise kõrvalekalded ületavad ühiskonna taluvuspiirid.
Sellises agoonia protsessis tarbitakse üle kõiki ühiskondlikke ressursse: teadmisi, oskusi, tööjõudu, rahalisi vahendeid jne. Seega toimib ühiskond nagu raadioaparaat, millel puudub vastuvõtu antenn ning kust peale iseloomulike mittemidagiütlevate sahinate enam muud ei kuulegi. Kõige sellega rahuloluks luuakse ka vastav kultuur ja kõik see toimub pidevalt ja järjekindlalt, seega õpitult ehk teadmistepõhiselt!
