Kui vaadata meie poliitpartorgia võimumänge peale valimisi, siis võime tuvastada saamamehe tüübi jätkuva domineerimise võimuhierarhias, kus tähtis ei ole see, mida räägitakse vaid see, kes räägib. Sama moodi on meie poliitpartorgias kinnistumas käitumisnorm, mille kohaselt annab jumal töökoha, annab ka mõistuse. Aina kahtlasemaks muutub ka see, kas seda reeglipära meie niinimetatud demokraatia enam üldse muuta suudab või tahab. Saamameeste domineerimise tulemuseks on võimutasandi vastutusvabadus, ning mida kaugematele ja kõrgematele jumalatele allumissuhet suudab ta süsteemihierarhia ladvik alumistele astmetele etendada, seda suurem saab olema võim, millega kaasneb vastutusvabadus. Saamamehe kvaliteeti hinnatakse selle järgi kui palju ta pappi teenib, kui hea tõllaga sõidab või mitut naist jaksab pidada.
Saamahimu paremaks rahuldamiseks moodustataks ususekte, mida tänapäeval on hakatud nimetama erakondadeks. Erakondade edu sõltub sellest, kui hästi suudetakse sarnast saamahimu poliitiliste vahenditega varjata või õigustada. Kuni selleni, et poliitika muutubki edu etendamise, vale varjamise ja õigustamise kunstiks. Probleem seisneb siinkohal selles, et selline poliitika välistab juhtimisvõime, kuna tegeleb paremal juhul vaid tagajärgedega. Kui aga arvestada, et ebavõrdsus ühiskonnas pidevalt suureneb ja inimesed ei oska selle vastu isegi protestida, siis see näitab hariduse kvaliteeti, mille saamahimu loonud on. Sellele aitab omakoda kaasa vastava meediasüsteemi loomine.
Poliipratorgiliste erakondlik ususektide usutavus tagataksegi peamiselt läbi meedia. See tähendab, et mida rohkem häälekandjaid erakondlik ususekt omab, siis seda usutavam ta on. Poliitikust on aga kujunenud kirikuõpetaja, kes eesti ja eestluse mõrvale kaasa aitab ning seejärel rahvariikluse matustel viimase jutluse peab. Kõike seda nimetatakse poliitikaks, ning kõike seda korraldatakse teaduslike meetodite abil, sest ilma vastavate teadmisteta seda korraldada ei saa.
Sellise ühiskonna kõige kõrgem autoriteedi ja sooritusvõime tasand on see, kui madalama intellektiga populatsiooni isenditel lubatakse valida kõrgema saamahimuga isendite seast endale esindaja. See, kelle huve see esindaja edaspidi esindab, ei olegi madalama astme populatsiooni isendite arvates nii oluline, sest neile on õpetatud, et rahvavõim ongi see, kui tal üldse valida lastakse. Selliselt valitavate esindajate ülesandeks saab olema vastavate pühakirjatekstide kirjutamine, millele madalama intellektiga populatsiooni isendid on rõõmuga nõus alluma, ning nad on õnnelikud, kui nad seda teha saavad, kuitahes rumalate inimeste poolt need ka loodud ei oleks.
Selleks, et näiline rahvavõim ikka toimiks, viivad populatsiooni isendid enda seas läbi regulaarseid konkursse, mida nimetatakse valimisteks, et leida enda seast saamamehi, kes on nõus saamahimu rahuldamist võimaldavaid pühakirjatekste koostama ja nende töökvaliteeti hinnatakse selle järgi, kui palju nad neid luua suudavad. Pühakirjatekstide vajadus on siinkohal teisejärguline. Peale selle peab korraldama järelvalve pühakirjatekstide järgi elamise korraldamiseks ja nii luuakse orjadele uusi töökohti. Et orjad ei protestiks, siis piisab sellest, et seda kõike tuleb nimetada rahvavõimuks.
Saamahimulise võimu püsimajäämiseks korraldatakse mõned korrad aastas kirikuordenite jagamise rituaale. Selle kaudu saavad madalama süsteemihierarhia isendid teada, kellele alluda ja kellele kuulub võim. Selle kaudu saab võim tunnustada neid madalama intellektiga ja madalama saamhimuga isendeid, kes võimu juurde ei pääse või ei tahagi jõuda, kuid kelle tegemised või tegematajätmised aitavad saamameeste võimu püsimajäämisele kaasa. Eriti hinnatud on sportlased ja kultuuriinimesed. Sportlased läbi selle, et suunavad heas füüsilises vormis olevaid populatsiooni isendeid enda eeskujuga tegevusele, mis võimule ohtu ei kujutaks. Kultuuriinimestest on aga eriti hinnatud võimalikult madala intellektivajaduse massitegevuste edendajad, kõik ikka selleks, et rahvakultuur taandada kindamustri ja koorilaulu tasemele, sest nende kaudu on lihtne suunata vähegi mõtlevaid populatsiooni isendeid madalama intellektuaalse arengu suunas, ning läbi selle muudetakse suur osa intellektuaalse arenguvõimega kontingenti võimule ohutuks.
Kolmas võimalus sotsiaalse kontrolli meetodiks on muusikateraapia, mida rakendatakse samuti võimukontrolli saavutamise eesmärgil. Mis peamine, nende meetodite kaudu saab inimestelt ära võtta aja, et nad enda intellektuaalse arenguga tegeleda saaks. Nii toimub ühiskonna sostiaalkultuuriline tasalülitamine juba iidsetest aegadest saadik ja on kinnistunud meie kultuurirituaalides nii, et me ei saagi enam aru, kuidas meie ühiskonda juhitakse. Kõik see võimaldab saamahimulise psüühikatüübi domineerimise ühiskonnas ning seda toetava võimu toimimist ja see orjastab inimese ning ühiskonna. Nii oleme jõudnud ühiskonda, kus domineerivad odavad kired, sest neid on odav müüa ja tarbida. Kui aga ori lasta selle riigi üle otsustama siis ta valib ülemuseks orjapidaja või hakkab ise selle ameti peale.
Nagu ka vanas kreekas on seniajani selle ühiskonna tõe kuulutajateks on delfi oraaklid, kes Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist hingavad sisse uimastavaid aure ning lähevad transsi. Nende näod on muutnud värvi ja nende hääled on muutunud oigavaks ja kaeblevaks. Nende silmad sätendavad ning suu vahutab ning selles seisundis toovad nad kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutavad nende imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panevad need värsivormi. Värsid aga antakse Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastakse aga nii, et neil oleks mitu tähendust. Ja nii nagu ennegi küsitakse Delfi oraakli käest nõu tähtsamates riigiasjades. Ühine austus Delfi oraakli sõnade vastu ning seda toetavad püütiapidustused ja mängud, mida peeti pühamu läheduses iga nelja aasta tagant, aitasid kaasa poliitika- ja usuelu ühtsusele – tänapäeval nimetatakse neid võimumänge valimisteks. Sellised Oraaklid olid ka Roomas ning Egiptuses, Babüloonias ja teistes maades, nii ka tänapäeval.
Selliselt loodud ühiskonnakorralduse tüüp lähtub mudelist, mille kohaselt regionaalne tsentrum, mis omab võimu, elab perifeersete äärealade arvelt ja see likvideerib iseseisva juhtimisvõime ning hiljem ka võimu ohustava sooritusvõime äärealadel. Kokkuvõttena koondub kogu loominguline ja juhtimuslik kaader metropolidesse ja viib ühiskonna linnastumiseni ja vaesumiseni äärealadel. Sellise süsteemi eesmärgiks on regionaalse eliidi hävitamine ja parteilise kirikuvõimu kehtestamine. See viib olukorrani, kus äärealad manduvad sedavõrd, et nad ei ole võimelised demokraatiat korraldama ega haldama ja enda seast isegi juhte valima. See võimaldab regionaalsed võtmepositsioonid poliitkartellide tagatoakasvandikega täita. Sellist valitsemistüüpi nimetatakse konklomeraadiks ja mida iseloomustab olukord, kus süsteemi alamüksused tegelevad omavahel vähe seotud tegevustega ja eesmärgiks on selle areaali pidev laiendamine nagu koloniaalpoliitikale kohane on. Sotsiaalkultuurilise ja haridusliku mandumise esimeseks tunnuseks on see kui äärealadel puudub sooritusvõime ja valitseb rahulolu kõige sellega, mida võim suudab neile pakkuda. Võim on aga jumalast ja selle vastu orjarahvas rahulolematust väljendada ei tohi. Kui nii edasi läheb, siis me oleme kopeerima asumas üks ühele indiaanlaste ja liivlaste saatust.
