Kaaluke kaob ja tervis tuleb

Nagu juba varem kirjutasin, alustasin oma uue toitumisega üle pooleteise nädala tagasi. Tegin selle kohta ka eile postituse, kuid miskipärast otsustas, kas postitus või keegi mujalt, et seda ei avaldata… Lähen täna teisele ringile, vaatame, mis saab ja kas õnnestub lõpuks postitus uues kuues ülesse saada.

Kui oma toitumisega alustasin, siis olin jätkuvalt “tablettide” all, aga nagu kiuste või määratult said need otsa just paar päeva hiljem… Tellisin oma perearstilt uue retsepti, aga mingil üleloomulikul põhjusel unustasin rohud välja osta. Kui juba otsaga kodus olin,  siis oli juba hilja ja nii jäigi.

Väike selgitus ka, nimelt juba ca 13 aastat ei lülita ööseks mul aju ennast välja. Algselt juhtus seda paar korda aastas, aga 2011 aasta novembrist muutus see igaöiseks nähtuseks. Ja kui oled nii juba paar nädalat tiksunud, siis on see jube kurnav. Sain neuroloogilt abi 50 mg öise annusega. Magasin nagu laps. Sooviti teha kuuajaline kuur, kuid minu organism arvas teisiti. Ja arst teatas, et mõni inimene peab neid jäämagi tarvitama. See nüüd küll hea uudis ei olnud.  Paar kuud võetud ja siis oli organism annusega harjunud ja asi hakkas vanaviisi korduma, aju ei lükanud ennast enam välja. Annust tuli tõsta 75 mg peale. No ja nii olin ma neid neelanud järjepanu 7,5 kuud. Sest aegajalt ei mõjunud ka tabletid ning olin ikka magamata…

Kui tabletid ära jäid, siis hirm esimese öö ees oli kohutav. Kuid oma suureks üllatuseks magasin ma imehästi ja und jätkus veel kauemaks. Tahtsin magada ka lõunal, mida pole aastaid suutnud teha (vastasel korral ei saa ma öösel kindlalt magada). Nüüdseks olen oma rohtudeta juba üle nädala maganud ja iga ööga järjest paremini. Tuleb kuulata oma sisetunnet/kõhutunnet ja aegajalt tuleb unustamine kasuks.

Asja juurde ka. Ei saanud uudishimust võitu ja otsisin kapinurgast kaalu välja. Eilseks kaalusin oma suureks üllatuseks 73,1 kg… juhuu. Pooleteise nädalaga sain alla 1,3 kg. Nälga pole tundud sekundit, kõht täis, enesetunne suurepärane, magan nagu laps, isegi pidev kõhukinnisus on kadunud. Mis sa hing veel tahad. Ja mis veel huvitavam, ma pole jõudnud mingit trenni ka teha. Kui trenni teeksin juurde, siis kukuks see kaal viis suure kolinaga nagu mu vanemal tütrel, kes igapäevaselt vähemalt 10 km ka rattaga sõidab.

Kummalisel kombel komistas mu kallis kaasa eile hommikul ühele huvitavale tunnisele inglise keelsele raadiosaatele, milles räägiti teraviljade kahjulikkusest ja lisaks nende tarbimisel lülitab käbinääre ennast välja ning ühel juhul paljudest, tekitab just sellist nähtust, mis esines minul. Lisaks sellele, kui käbinääre on välja lülitatud on ka inimese kolmas silm blokeeritud. Aga sellest kõigest, kes tahab, see leiab ja kuulab ise. Kokkuvõtvalt on tänapäeva teravili läbinud ürgsest totaalse geneetilise muundumise ning loetakse sõltuvust tekitavaks. Kas teadsid, et üks viil täisteraleiba võrdub 16 sl suhkruga? Kuidas? Väga lihtsalt, teravili tõstab inimese veresuhkru rekordkiirusel ülikõrgele kui ükski teine toiduaine, isegi suhkur. Paneb mõtlema, eks? See on ka põhjus, miks tänapäeval on nii palju diabeetikuid ja südameveresoonkonna haigeid inimesi, pluss lisaks veel muud haigused. Enamus neist on tingitud toitumisest ja just teraviljast.

Kedagi siin sundida/suunata ei saa vastu tema tahtmist. Tuleb kuulata oma keha ja leida endale see kõige sobivam toitumisviis. Mina leian, et minu puhul on just see kõige õigem. Olen loodusega alati suurt sidet tundnud ja mind ei ole kunagi ahvatlenud linnatuled või -möllud. Võin uhkusega öelda, et olen “maalt ja hobusega”.

Nagu postitustest nähaolevatest selle aasta fotodest, olen ma parajalt ümmargune koos oma stabiilse “kummirõnga ja pardiga” ümber piha, et ujudes ära ei upuks. Hea meelega jätaksin selle “kummirõnga” kus see ja teine. Olen kuidagi alati selle 70+ kg kandis olnud ja eriti alla ei ole saanud, tee mida tahad. Kaalujälgimisega võtsin juurde, mitte alla, kuigi tegin täpselt nagu vaja (samas oli alati kas kõht tühi või mingi imelik isu millegi vastu, mida ei suutnud dešifreerida) + trennid ja ei miskit. Seega lõin käega, ju siis peabki nii olema. Aga nüüd tundub, et ei pea midagi, saab ka palju lihtsamalt ja maitsvamalt ning kummaliste isudeta.

Milline on minu soovkaal? Eks see paistab siis, kuidas ennast tunnen. Kuna olen ikkagi üsna lühike, siis nö ideaalkaal numbriliselt oleks 55 kg, sinna ma ei püri, tahan jääda vast 60 kg kanti. Aga eks see paistab juba siis, kui midagi helendama hakkab. Ja kokkuvõttes on sinu ideaalkaal ikkagi selline, milles ise ennast hästi tunned ja minu moto on see, et ega mees koer ole, et konti armastab ja naisel peab veidike ka volüümi olema.  Tegelikult tahan mahtuda ühte Ivo Nikkolo  kostüümi, mille kunagi endale soetasin ja pole kunagi  kanda saanud… Naised on kummalised, eks… Kas see ka õnnestub, paistab tulevikus ja ma loodan, et lähitulevikus.

Nüüd on veel vaja poest uus mõõdulint soetada, sest lapsed on vanad lindid kuhugi nii ära pannud, et keegi ei tea enam kus need olla võiksid. Mis kadunud, see kadunud. Poolteist nädalat tagasi sai ennast mõnest kohast ka mõõdetud, vau, ei osanud nii hirmsaid mõõte isegi oodata. Tuli olla leidlik – piisavalt pikk pael + mehe metallist mõõdulint ja tulemused käes. Ainult kole tüütu on nii ennast mõõta. Pepsik oli üle meetri, vöö õnneks kõvasti alla meetri, aga ikkagi see pagana “kummirõngas”.