Kunagi, kui süstematiseeritud meditsiin oli alles uus asi, nagu kristluski esialgu, olid mõlemad üsna elitaarsed, seistes oma aja tavateadmisest justkui kõrgemal ja kaugemal. Tänapäeval on arstiabi kvaliteet ja kättesaadavus küll maailma eri paigus erineval tasemel, kuid iganenud eneseimetluse kompleks on meditsiinisüsteemis endiselt tugevalt sees.
Tohutu arenguhüpe on toimunud tehnika ja teaduse vallas, kuid kahjuks mitte suhtumises. Enamik arste peab ka tänapäeval patsiente rumalateks lihakehadeks. Selline suhtumine väljendub kõige otsesemalt vestluses patsientidega, mis kõlab tihtipeale pigem kantslist jutlustamisena. Ilmselt olete märganud, et liiga paljud arstid oleks nagu suhtlemispuudega – nad räägivad ise, kuid kuulata ei oska. Kibestunud arstil on tema 20 aastat tagasi pähetuubitud akadeemilised teadmised, süsteemi hierarhias omandatud allumise ja pugemise oskused ning ilmselt ka meeletu frustratsioon ja enesetõestamise vajadus, mis sellest kõigest tuleneb. Otsest eneseteostust ja igatsetud tunnustust ei võimalda paraku mitte kõikide arstide kutsespetsiifikad ja positsioonid. Mõningane eelis on siinkohal kirurgidel, neid tänatakse kui elupäästjaid ja neis nähakse erioskusi, mis ongi kahtlemata austust väärt.
Keskpärasel perearstil on aga sageli hulga kesisemad väljavaated silma paista ja ülevoolava tänu osaliseks saada. Mõni alkohoolik küsib aeg-ajalt tõendit tööandjale pikaleveninud pummelungi tõttu ja pakub ehk mõnikümmend eurot. Või siis tahab mõni pensionär maakonnakeskuse omast paremasse haiglasse puusaliigese operatsioonile minna ja toob ka kommikarbi või purgi mett. Aga võimalus teadusmaailmas esile tõusta on lootusetult läinud ja suuri ametialaseid saavutusi nagunii ei tule. Uut ametit ka enam ei õpi, sest muidu kaotaks kõik need arstiks saamisele pühendatud tubli 15 aastat kaotatud noorust sügavama mõtte. Järelikult tuleb võtta ainuvalitseja roll seal, kus saab, ehk suhtes patsientidega. Mida kehvemad isiksuslikud omadused ja tühisem positsioon, seda inimvaenulikum arst. Märkimata ei saa jätta ka meditsiinisüsteemis ametialaselt küll kõrvalise tähtsusega, kuid suhtumise poolest seda jõulisemalt oma kohalolu väljendavaid sanitare, koristajaid, hooldajaid. Kõigi nende puhul tuleb hea süda või selle puudumine veel eriti hästi esile, sest muid hüvesid nende ametikoht nagunii ei paku. Inimlikust küljest pole selles midagi üllatavat, et vaid vähesed suudavad pea olematu palga ja vähese tunnustuse juures teiste okset, verd ja sitta rookides naeratada ja rõõmsat meelt säilitada. Vägisi tuleb meelde üks nõukaaegne lugu, kus krampides haige oksendas kogemata oma hambad koos muu kraamiga ämbrisse ning pange menetlev sanitarimutt pistis seepeale pröökama:
Oma hambad katsugu ikka igaüks ise suus hoida!
Ainult, et tõsise terviseprobleemi ja arstiabi kohtudes võibki tekkida olukord, kus abivajaja ise enda ega oma keha eest seista ei saa, oska või lihtsalt ei suuda ning abiosutajal on kas liiga piiratud arusaam, kehv tuju, väsimus või kõik korraga. Samas kehtivad meditsiinis konkreetsed reeglid ehk ravijuhised, mis loodud arsti tegevust õigustama ka siis, kui selle tulemusel jääb keegi eluks ajaks invaliidiks või kaotab elu. Ravijuhised ja ringkaitse välistavad ühtlasi ka süsteemi põhjalikuma muutumise, mille vajalikkust senised möödapanekud ja kaotatud elud juba ammu kinnitavad. Ent süsteem on võimsam, kui mõne õnnetu ohvri hääl.
Ametlikud ravijuhised toimivad enamikel juhtudel ja süsteemile sellest piisab. Inimesel on aga korraga vaid üks elu. Kui sellega midagi juhtub, siis ei lohuta kedagi teadmine, et enamik jäi samade juhiste järgimisel ellu. Ilmekas näide on siin sünnitusabi valdkond. Ka tänapäeval jäävad liiga paljud emad ja lapsed paindumatute ravijuhiste ja hoolimatute arstide ohvriks. Vaadake tänaval ringi või vaadake kasvõi Puutepunkti saadet ja te näete uskumatuid lugusid, kuidas arstid on sünnitusabi osutamisel pöördumatuid vigu teinud. Keeldudes näiteks keisrilõikest olukorras, kus emad ise on oma sisetunde põhjal keisrilõiget palunud ja kus tegelikult muud lahendust olla ei saakski. Arstid on aga tuimalt lähtunud oma etteantud juhistest, üleolevast kogemusest ja veendumusest, et naised ise ei tea nagunii midagi. Tulemuseks on näiteks tõsine ajukahjustus ehk eluaegne invaliidsus lapsel ja perekonnad, kel tuleb kogu selle valuga elama õppida. Puudega laste eest hoolitsemine ongi meie riigis vanemate endi mureks jäetud. Kas pole vastuoluline, et saatuslikul momendil võtavad otsustusõiguse küll arstid, kuid vastutus ja kohustused jäävad täies ulatuses vanemate kanda? Eksinud arste kaitsevad aga need samad ravijuhised ja hilisema ekspertkomisjoni solidaarsus, kelle järeldus on enamasti ühene – kõik toimus juhiste kohaselt ning muud polekski saanud teha.
Üldjoontes lähtub aga kogu süsteem välistamispõhimõttest, mille kohaselt asutakse üksikutel juhtudel esinenud probleemi välistama ka kõigil ülejäänuil. Ehk seal, kus oht niigi minimaalne ja alternatiivseid võimalusi rohkem, käitub meditsiin nagu marutõbine hunt. Haugates valimatult iga ettejuhtuvat. Kui näiteks ühel lapsel 200 000st on arengumaades tekkinud sünnitusjärgselt vere valgumine kudedesse, siis selle välistamiseks tehakse küllalt ohtlikke lisaaineid sisaldav sünteetilise K-vitamiini süst kõigile vastsündinutele. Olenemata kehakaalust ja tegelikust vajaduse puudumisest. Seda, et on olemas hulga puhtam ja lapsesõbralikum variant, ei pruugi kõik arstid isegi teada. Kui näiteks 12-l rasedal sajast on kunagi leitud streptokoki tüvi, mis võib, kuid ei pruugi, last nakatada, siis korraga ei viitsita ühes suures sünnitushaiglas bakteri tuvastamiseks iseenesest lihtsa analüüsiga enam vaeva näha, vaid tehakse profülaktika mõttes antibiootikumi süst kõigile. Ja seda mitte emadele, vaid vastsündinutele.
Süstelahuse tootmine on äri, nagu meditsiin tervikuna. Kui on võimalik müüa midagi, mida saab müüa kõigile, siis seda ka müüakse.
Samal põhimõttel on ravimitootjal kasulik toota kõiki ravimeid, ka vaktsiine. Arstid, õppinud kuulekalt reegleid järgima, ravivad nii, nagu neile öeldakse ehk teaduse parima hetketeadmise alusel. Usaldusväärsed uuringuandmed, millega muuhulgas ka patsienti ravimi tõhususes või suhtelises ohutuses veenda püütakse, pärinevad aga enamasti just tootjalt endalt. Kuna tootja mõtleb nagu ärimees, soovides teenida kasumit ja püüdes turunõudlusele võimalikult ruttu vastata, on loogiline, et kõiki ravimeid ja ka toidulisandeid ei jõuta enne turule paiskamist päris täiuslikuks arendada ja kogu tõde ei avaldata kunagi. Seetõttu jõuabki tarbijani kõigepealt algelisem, sageli ka odavama tootmiskuluga versioon ravimist, mille kasutamine tingib omakorda järgmiste kasutamise. Mõne süütu toidulisandi või käsimüügiravimi koostisse kuuluv lisaaine või ka toimeaine ise võib alles laiemal ja pikemaaegsel tarbimisel osutuda lubamatult ohtlikuks. Seega, on allopaatilises meditsiinisüsteemis paratamatu, et ravi keskmine kasu ja kahju ei ole sageli tasakaalus.
Palju on räägitud, et liiga paljud arstid ravivad sümptomeid, põhjuseni jõudmata
Pea valutab – võta tabletti, laps on sageli haige – lõikame mandlid ära. Seennakkus vaevab – võta antibiootikumi, peale seda on magu ärritatud ja gaasivaevused – võta Espumisani jne.
Samas on teada juhuseid, kus kiirabi ei tee seda, milleks ta loodud on ehk jätab kiire abi osutamata. Keeldudes hingevaakuvale haigele järele tulemast soovitusega pöörduda näiteks järgmisel nädalal perearsti poole. Mõnikord on sellistel puhkudel järgmisel nädalal juba matused. Mulle üteldi kord kiirabist, et kuna mu ema lümfivähk on juba nii raske haigus ja mitmendas staadiumis ka, siis ta sureb nagunii varsti ära. Pikema veenmise peale nad lõpuks siiski tulid – selgus et emal oli oma põhihaiguse kõrval meningiit ja haiglaravita poleks kodus tema heaks suurt midagi teha saanud. Sellest intsidendist edasi elas ema aga veel õige mitu elamisväärset aastat. Kui kurbi näiteid lisada, siis kahjuks on neid nii lähiringis kui tuttavate peredes liiga palju ette tulnud. Surm vale süsti, vastutustundetusest hilinenud operatsiooni ning hooletusest märkamatuks jäänud kiiret ravi vajavasse haigusse on vaid mõned näited mu enda lähedalt. Ent kurva loeteluga jätkamine ei muudaks midagi paremaks.
Kokkuvõttes oleks ülekohtune süüdistada kõiki arste selles, milles vaid mõned neist tänu ega austust ei vääri. Leidub väga tähelepanelikke, tarku, vilunud ja hoolivaid arste. Olen ka ise tõeliselt imetlemisväärseid arste ning teisi pühendunud meditsiinitöötajaid tegutsemas näinud ja mõtlen neile alati hea tundega. Kuid olgu arst kui oskuslik ja püüdlik tahes, patsiendi eneseteadlikkus, oma tervisest hoolimine ja aktiivne koostöö annavad tervishoiuteenuste kasutamisel alati parema tulemuse. Kes tahab parimat abi, peab oskama seda küsida ja olema ka ise avatud erinevatele lahendustele. Praktikas nõuab see ilmselt rohkem ravivõimaluste alast huvi ja teadmisi, kui inimesed terve olles endale teadvustavad. Kuni hetkeni, mil järsku ei ole enam tagasiteed ega väga häid valikuid. Igaüks võib mingil hetkel vajada mingisugust arstiabi. On ohutum ja tervislikum, kui selleks puhuks ollakse end mõistlikkuse ja võimete piires ettevalmistanud. Järeleõppimise võimalust ei pruugi enam kunagi tulla.
