Meeldib statistika? Ohtlikest vaktsineerimistest numbrites

Margareta Hellsten (arst, keemik, agronoom-bioloog), kes on on töötanud Stockholmis 12 aastat lastearstina ja hetkel töötab psühhiaatrina, peab kaitsepookimist ohtlikuks. Ta oli valmis lähemalt selgitama.

Milles seisneb vaktsineerimise ohtlikkus?

“Vaktsiinid koosnevad nõrgestatud või surnud bakteritest või viirustest. Ametliku põhjenduse järgi viiakse need kehasse selleks, et stimuleerida immuunsüsteemi.

Iga rakk tunneb tavaliselt ära omaenda organismi osakesed, kusjuures sissetungijate kahjutustamine on valgete vereliblede ülesanne. Kaitsvaid valgeid vereliblesid leidub kahte liiki. Ühed (neutrofiilsed granulotsüüdid) kasutavad sissetungijate vastu keemiarelva, saabudes kähku kohale. Selles võitluses võivad otsa saada ka oma rakud. Seejärel tulevad eksperdid – monotsüüdid. See on valgete vereliblede teine oluline rühm, millel on ümmargune tuum. Nad uurivad sissetungijat lähemalt, kandes oma avastusest ette lähimasse keskusesse – lümfisõlmele. Seal õpetatakse kähku välja eliitjõud, mida nimetatakse B-lümfotsüütideks, relvastatakse antikehadega ning saadetakse ohupiirkonda. Antikehad sobivad hästi sissetungijate struktuuriga. Alati neist jõududest siiski ei piisa. Leidub veel üks liik lümfotsüüte, mida tuntakse T-lümfotsüütidena. Neist on viimasel ajal räägitud seoses AIDS-iga.

Ametlik propaganda ütleb, et pärast kaitsepookimist on nood lümfotsüüdid valimis meid eluaeg kaitsma, rünnates haigusollust iga kord enne, kui see midagi paha jõuaks teha. Uinutav teooria!

Tegelikult ei ole üldse mõistlik inimkehasse suurtes kogustes viia surnud või nõrgestatud viirusi, millele on lisatud toksilisi konserveerimisaineid. Mida rohkem on meis sõbralikke baktereid, seda tervemad me oleme. Vaenulikud elemendid suudavad kudedeni jõuda harva, ja ühel ajal mitte kunagi. Nn kaitsepookimiste puhul jõuavad nad aga kudedeni korraga. See kutsub esile immunoloogilise šoki. Organism hakkab kohe tootma antikehasid.”

Mis siis immuunsüsteemis õieti toimub?

“See on nö jalust rabatud. Pärast tavalisi vaktsineerimisi võib kuni 70% meie antikehadest olla hõivatud leebete lastehaiguste kantseldamisega. Need pole üldsegi nii ohtlikud, nagu ametlikult väidetakse. Tavaliselt astub nende haiguste vastu välja üksnes 37% antikehade varust. Võite kujutleda, kuivõrd koormatud on immuunsüsteem ülejäänud elu vältel, kui peame võitlema palju ohtlikumate haiguspisikute vastu. Lisaks tuleb pidevalt kahjutuks teha ka allergiaid esilekutsuvaid aineosakesi.

Leidub arste, kes on vabatahtlikult neelanud suures koguses koolerapisikuid, et näidata ametlike vaktsineerimisteooriate paikapidamatust.

Kui neid mikroorganisme vaktsiinina tervele inimesele süstida, ei juhtu midagi hullu. Tänapäeval on aga täiesti terveid inimesi väga vähe järel. Alatoidetud või ebatervislikult toidetud laste vaktsineerimise tagajärgi kirjeldab dr Archie Kalokerinos oma raamatus “Every Second Child”. Nimelt suri Austraalia mitmes piirkonnas pärast vaktsineerimist iga teine põliselaniku laps. Archie Kalokerinos oli vastutustundega arst ja andis lastele enne vaktsineerimist suures koguses C-vitamiini. 10-aastased said koguni 10 000mg päevas (ametlikult vajab inimene päevas 60mg), 5-aastased said 5000mg mitu päeva enne süstimist. Lisaks anti neile veel 28mg tsinki. Väiksemad said vastavalt vähem. Seejuures keeldus dr Kalorekinos vaktsineerimast lapsi, kel esines vähimaidki põletikulisi sümptomeid. Tänu nendele ettevaatusmeetmetele ei surnud kahe aasta jooksul üksi dr Kalokerinose hoolealune. Üksnes nõnda kaua lubatigi tal oma programmi teostada.

Kui lastele C-vitamiini ei antud, suri neist iga teine immunoloogilise šoki või halvatuse tagajärjel. Hiljem ka mingi nakkuse (näiteks kopsupõletiku) tõttu.

Vaktsineerimine toob alati endaga kaasa suurenenud vajaduse C-vitamiini järele. Selle vaegus nõrgestab immuunsüsteemi. Alla 10-aastastel lastel pole see süsteem veel täielikult välja arenenud. Tavaliselt on aga vaktsineerimisi ette võetud just enne kümnendat eluaastat.”

Kas on ka täpsemaid andmeid?

“Viimasel ajal on vaktsineerimise kahjulikkuse kohta ilmunud hulk kirjandust. Nimetan mõned teosed: Ida Honorofi ja E. McBeani “Vaccination – The Silent Killer”, Walene Jamesi “Immunization – The Reality Behind the Myth” ning F. ja S. Dealrue´ “Impfungen der ungluabliche Irrtum”, millele on eessõna kirjutanud meditsiinidoktor Gerhard Buchwald. Neis kõigis toonitatakse, et peamiselt vaktsineerimine põhjustabki väikelaste kurikuulsaks muutunud äkksurma. Inglismaal sureb 2000 väikelast aastas, Saksamaal koguni 5000. Soomes on see näitaja 6 last iga 10 000 kohta. Sedagi on väga palju. Need lapsed olid vaktsineeritud paar nädalat enne surma.

Samalaadsete uurimiste tulemused on neid andmeid vaid kinnitanud. Lahkamisel selgus, et 95% lastest oli saanud viirusliku nakkuse või oli neil tekkinud nakkuslik seisund kõhunäärmes, neerudes ja põrnas.

USA-s tabab äkksurm 10 000 väikelast aastas. Sealseist uuringuist ilmneb, et kaks kolmandikku 103 lapsest oli surnud kolme nädala vältel pärast kolmikpookimist, mis oli mõeldud teetanuse, läkaköha ja difteeria vastu. Hulk lapsi suri juba esimesel ööpäeval. Ametlikuks diagnoosiks polnud vaktsinatsioonikahjustus, vaid hoopis “tundmatu põhjusega väikelaste äkksurm”. Näiteks aastal 1979 suri kaheksa last vahetult kolmikpookimise järel. Ometi pandi diagnoosiks väikelaste äkksurm. Seejärel peatasid arstid need vaktsineerimised. Pärast ametlikku uurimist edastati, et kolmikpookimise ja laste äkksurma vahel polnud mingit seost, sest vaktsiin lihtsalt ei saa surma põhjustada.

California Ülikooli uuringutes selgus, et vähemalt 1000 last aastas sureb USA-s päris kindlasti ainuüksi kolmikpookimise tagajärjel – seega 10% neist lastest, kelle ametlikuks diagnoosiks on väikelaste äkksurm.

Tänapäeval kannatavad inimesed, eriti noored, alatoitluse all, sest toit on enamasti alaväärtuslik. Seepärast on väikelaste äkksurma juhtumid viimase kümne aasta vältel kahekordistunud. Ka täiskasvanud on nüüd riskigruppi arvatud, mistõttu peaksid nemadki pookimisest hoiduma.

Inimesed on erinevad. Mõni vajab mõnda toitainet kümme, sada ja isegi tuhat korda rohkem kui teine. See on tingitud geenidest. Ka mõjub vaktsineerimine erinevalt. Uurimistulemustel on läkaköhavaktsiin põhjustanud ajukahjustusi. Osa lastest, kes elavad vaktsineerimise üle nõrgema reaktsiooniga, kannatab hiljem krooniliste vaevuste, sealhulgas allergiliste häirete, astma ja unepuuduse käes.

Taani andmed näitavad, et 40% sealsetest alla 16-aastastest lastest kannatab allergiliste vaevuste all. Aastal 1991 oli Rootsis ühe või teise aine suhtes allergilisi inimesi ligi 3 miljonit. Geneetilistel põhjustel reageeritakse nii haigustele kui pookimistele erinevalt.

Kui viirusel õnnestub raku tuuma sisse tungida, võib ta üle võtta sealse programmi ja toota kapsliga viirusi. Tagajärjeks on äge nakkus. Kui keskkond aga viirusele ei sobi, juhib ta raku tegevust üksnes osaliselt. Näiteks kroonilise astma puhul. Viirus võib jääda latentsesse seisundisse, andmata endast pikka aega mingit märku. Aga näiteks kui langeme stressi või oleme külmetanud, muutub ta aktiivseks. Organismi nõrgestudes viirus tavaliselt aktiviseerub ning paljuneb kähku ning stressi möödudes pole temast jällegi mingit märki. Selline olukord võib kesta kaua ning kaitsepookimiste puhul organismi sattunud viirused nõnda talitavadki. Paljud viirused tekitavad ka vähki, kusjuures vähk võib välja lüüa evolutsiooni läbiteinud viirusest nakatunud järglasel. Seega võivad kaitsepookimiste tõsisemad tagajärjed ilmneda alles järgmisel või isegi ülejärgmisel põlvkonnal.

Uuringutes on juba nähtud kaitsepookimiste ning suhkurtõve ja psoriaasi osalist seost. Lõplikult on see seos veel kindlaks tegemata. Põhjalikud teadurid on lisaks huvitunud, et kas kaitsepookimised ei ole ehk põhjustanud ka viimasel ajal üha enam levima hakanud raskeid haigusi, nagu leukeemia või Parkinsoni tõbi, mida varem ei tuntudki. Varsti võib see haigus tabada juba kõiki vanemaid inimesi.

North-Carolina arst Clenner, kes ravivahendina kasutab C-vitamiini, rõhutas, et paljude tema kolleegide järeldusel on lastehalvatusvaktsiin otseselt põhjustanud leukeemia leviku USA-s. Dr Dupera Pariisist kirjutas juba aastal 1955 ajakirjas “Press Medical”, et kaitsepookimised vallandavad leukeemiaplahvatuse.

Ateena professor Gregoraki, keda Kreeka Teaduste Akadeemia kõrgelt hindab, on toonitanud, et kui vähegi võimalik, ei tohiks oma keha reostada vaktsiinidega. Tänapäeval levivad ennekuulmatult vähk ja vaimne alaareng. Põhjuseks on arstimite, vaktsineerimise ja kemoteraapia kuritarvitamine. Ta leidis, et saavutamaks vähi vähese esinemuse, nagu oli vanasti, tuleb lõpetada liialdused arstimite, kiiritamise, antibiootikumide ja vaktsiinidega, sest need pole muud kui mikrobioloogilised mürgid.

Olukorda on halvendanud kurgumandlite kõrvaldamine. On ju mandlite ülesanne viirusele vastu astuda.”

Kuivõrd avaldab inimesele mõju nuum- ja kariloomade vaktsineerimine?

“Lastel on hakatud avastama suu- ja sõratõbe, sest sõralistele on tehtud kaitsepookeid. Inimlastel nimetatakse seda haigust viisakamalt muhktõveks.

Euroopas on 20 aastat tehtud vaktsineerimisi suu-ja sõratõve vastu. Asjassepühendatud veterinaarasutuste aastakäive on olnud 130 miljardit dollarit. Tohutu raha. Aga efekt on väike. Nii lasti Prantsusmaal ühel aastal hukata 193 000 looma, et epideemiat peatada. Kõik loomad olid vaktsineeritud.

Saksamaal korraldati 12 aasta vältel (1966-88) kõigi üle nelja kuu vanuste veiste sundpookimine. Kui mõni talunik keeldus, ilmus kohale politsei. Sundpookimine läks saksa talunikele maksma 40 miljardit marka aastas.”

Millised olid sundpookimiste tagajärjed?

“Pookimist organiseerinud riikides puhkes taud taudi järel. Isegi naabermaad (Rootsi, Taani Suurbritannia) ei jäänud puutumata. Seevastu kaugemal, Iirimaal, Norras ja Soomes polnud üldse taude.

Ühisturu algusajal tegi komisjon ettepaneku keelustada kaitsepookimised suu- ja sõrataudi vastu. Saksamaa lükkas soovituse tagasi.

Keegi pensionil saksa teadlane juhtis tähelepanu asjaolule, et sundpookimisi praktiseerivad Saksamaa ja Itaalia olid ainsad riigid, kus pidevalt puhkes suu- ja sõratõbi. Selgus, et vastutav asutus oli andnud valitsusele väärinformatsiooni, mistõttu pookimisi jätkati. Tolle pensionäri sekkumine sundis Bundestagi komisjoni aastal 1992 vastu võtma otsuse sundpookimised lõpetada. Ühtlasi anti mitu miljonit marka toetusraha vaktsiinikombinaadi ehitamiseks.”

Mida näitab inimeste kaitsepookimiste statistika?

“Inglismaal alustati kaitsepookimist rõugete vastu aastal 1796. Selle tagajärjel sagenesid epideemiad, mis aastail 1837-39 nõudsid 22081 inimelu. Sellest hoolimata hakati aastal 1853 tegema sundpookimisi. Seejärel tabas Inglismaad ajavahemikus 1870-1872 hirmus rõugeepideemia – 44 840 inimest suri. Siis astusid inglased sundpookimiste vastu välja. Protestile vastati, et järelikult tuleb vaktsineerida sagedamini. Siiski lõpetati rõugetevastane sundpookimine 1948. aastal, sest Teise maailmasõja ajal, mil inimesi oli hulganisti koos, sai ka kõige rumalamatele selgeks kaitsepookimiste nõmedus.

Jaapanis alustati rõugetevastast sundpookimist aastal 1872, kuid ka seal hakkasid rõuged veelgi levima. 1892.a. puhkes Jaapanis kohutavaim rõugeepideemia: 165 774 haigestus ja  29 979 suri. Kõik olid vaktsineeritud.

Austraalias ei korraldatud sundpookimisi. 15 aasta vältel suri seal rõugetesse ainult kolm (!) inimest.

Saksamaal korraldas natsionaalsotsialistlik valitsus 1939.a. sundvaktsineerimise difteeria vastu. Kohe haigestus 150 000 inimest. Norras ei vaktsineeritud kedagi. Seal haigestus tol ajal vaid 50 inimest.

Rootsis vaktsineeriti 1963.a. rõugete vastu ja varsti puhkes Stockholmis rõugeepideemia.

USA sundvaktsineeris 1917-19.a. Filipiinide elanikkonna. Tagajärjeks oli see maa suurim rõugeepideemia: 162 503 haigestus ja 71 453 suri.

Aastail 1870-71 puhkes rõugeepideemia Saksamaal. Rohkem kui miljon inimest haigestus 120 000 suri. Neist 96% oli vaktsineeritud. Isegi Bismarck oli sunnitud tunnistama, et kaitsepookimised oli suur viga.

George Bernard Shaw kirjutas vaktsineerimise enesepettusest koguni raamatu, mis avaldati 1932.a.

Asi hakkas paranema alles pärast seda, kui valitsejad lasksid haigestunud isoleerida ja tõhustada hügieeni.”

Millised olid lastehalvatusvastase vaktsiini tagajärjed?

Lastehalvatuse viirust võis leida reostunud viljas või piimas. Peamiselt haigestuvad lapsed vanuses 6 kuud kuni 3 aastat. 1930. aastail vähenes haigestumus kuni 80%, sest vilja hakati hoidma hügieenilisemalt. Teaduslikult on kindlaks tehtud, et nii difteeria kui lastehalvatuse levik Euroopas ja USA-s oleks 1950. aastail iseeneslikult lakanud. Takistas vaktsineerimine. Niisiis võivad mõlemad haigused lähiajal koguni aktiviseeruda. Meedikud on märkinud, et 95%  maakera inimasukatest on lastehalvatuse suhtes loomupäraselt immuunsed. Seetõttu pole vaktsiinist iialgi juttu tehtud kui bioloogilisest relvast.

Portugalile kuuluval Madeira saarel oli lastehalvatus täiesti tundmatu, kuni seal hakati tegema vaktsineerimisi. Tagajärjeks oli epideemia, haigestus sadakond last.

Soomes puhkes lastehalvatusepideemia 1984. aastal. 7 last 9-st olid vaktsineeritud. Üks laps suri, kuigi teda oli lastehalvatuse vastu viis korda vaktsineeritud.”

Mida öelda tuberkuloosi leviku kohta? Rootsis on jälle hakatud häirekella lööma.

“Loomulik immuunsus tuberkuloosi suhtes hakkas tekkima 1890. aastaist. Kaitsepookimisi alustati alles aastail 1945-46. Hollandis ei ole vaktsineerimisi tehtud ning tuberkuloos on seal ka praegu tundmatu haigus. Ent Soomes korraldati massilisi vaktsineerimisi. Sealhulgas lastevanemate vastuseisust hoolimata. Ning tagajärjeks oli kogu Euroopas enneolematul hulgal haigestumisjuhte.”

Millised on suurimad vaktsineerimisele järgnenud katastroofid?

“Pärast Esimest maailmasõda (1918-19) hakkas levima hispaania gripp (spanish flu). Sõja ajal vaktsineeriti USA-s iga mobiliseeritu kõigi tollal tuntud vaktsiinidega. Paljud langesid seejärel surnult maha. Teised täitsid viimase kui ühe sõjaväehospidali. Sealt lahkusid nad sõjainvaliididena ning vaimsete puuetega, ilma et nad oleksid sõtta jõudnudki.

Sõjaväeleerides puhkesid koletuslikud taudid, mis nõudsid rohkem ohvreid kui lahingud. See tragöödia mõjus kaasa, et Inglismaal lõpetati sundpookimised.

USA sõjajärgses vaktsineerimiskampaanias öeldi, et kuna sõdurid naasevad võõrastest riikidest tõenäoliselt hirmsate haigustega, siis tuleb kõik kodanikud, mehed, naised ja lapsed, vaktsineerida riigi huvides. Aastail 1918-19 meenutasid paljud ameeriklaste asulad tondilinnu. Tänavad oli inimtühjad, sest kõik lamasid voodis. Kontorid ja kauplused olid suletud. Neil vähestel, kes polnud vaktsineeritud, oli eriti palju tööd. Pealegi pidid nad haigete eest hoolitsema. Üldiselt nad ei haigestunudki hispaania grippi.

Hispaania gripi vastast vaktsiini müüdi ka teistele maadele. Ühtekokku suri selle tagajärjel kogu maailmas vähemalt 25 miljonit inimest. Ainuüksi Rootsis oli ohvreid 38 000. Hispaanlaste suhtes oli haiguse nimetus muidugi ebaõiglane, sest Hispaaniast see gripp küll ei pärinenud. Ainsad maad, kus seda jubedat haigust ei esinenud, olid need, kes keeldusid toda Ameerika vaktsiini ostmast, sealhulgas Egiptus ja Kreeka.”

Jääb mulje ettekavatsetud massimõrvast. Millised finantsringkonnad seisavad vaktsineerimiskampaaniate taga?

“Nelja USA laboratooriumi viiest, kus 1950. aastail valmistati lastehalvatusvaktsiini, rahastas Rockefeller. Ta teenis sellega 5 miljardit dollarit.

Seagripivastase vaktsineerimise kampaaniasse tõmbasid rahandusringkonnad kaasa koguni Gerald Fordi. Reklaamiraha võeti maksumaksjate taskust. Vaktsineerimine algas oktoobris 1976, ilma et oleks jõutud teste teha. Juba sama aasta detsembris, seega kaks kuud hiljem, lõpetati vaktsineerimine paljude surmajuhtumite ning halvatuste tõttu.

Augustis 1977 andis 62 inimest asja kohtusse, et oma lähedaste surma eest kahjutasu nõuda. 207 nõudis kahjutasu halvatuse eest, 607 pimedaksjäämise, impotentsuse jne eest. Enamik aga ei teadnudki, et neil on õigus riigilt hüvitust nõuda.

Seesugused sündmused panevad mõtlema. Seda enam, et keegi polnud enne kaitsepookimisi seagrippi haigestunud. Kust oli see haigus üldse pärit? Sigadel seda polnud. Järelejäänud vaktsiini püüti seakasvatajatele maha müüa, kuid katse ebaõnnestus. Nii jäi vaktsiin 100 miljoni dollari väärtuses tarbetult seisma. Sead ei haigestunudki.

Meedikud on viimasel ajal tõdenud nii südamehaiguste kui ajukahjustuste seost vaktsineerimistega. California Ülikooli uuringuis selgus, et USA-s seostatakse vähemalt 11 000 – 12 000 neuroloogilist kahjustust aastas seoses kolmikpookimisega. Arvud on mõistagi tugevasti vähendatud. Tasub rõhutada, et vaktsiinid sisaldavad nii alumiiniumi kui ka elavhõbedat. Alumiiniumist on teada, et see kutsub esile allergiat.

USA teadlased Culter ja Fishert on toonitanud, et ametlikud arvud jäävad tegelikkusest väga kaugele. Nad viitasid 15-20 % Ameerika koolilaste suurtele raskustele õppimisega. Kolm miljonit last peab võtma lisatunde. Teadlaste järeldusel on see otseselt läkaköhavastase pookimise tagajärg. Londonis on nõutud kahjutasu just peamiselt läkaköhavastaste vaktsineerimiste tagajärgede eest.”

Kuidas ametlike arvudega manipuleeritakse?

“Los Angeles´i arste kutsuti üles teatama kõigist reaktsioonidest 48 tunni vältel pärast vaktsineerimist. Ent laste organism on täiesti erinev. Üks laps haigestus neli tundi pärast pookimist ja suri neli päeva hiljem. Teine laps haigestus kolm päeva pärast vaktsineerimist ja suri järgmisel päeval. Ka tema juhtum jäi statistikast välja. Muid komplikatsioone (minestamised jne) ei arvestatud üldse. Ei tuntud vähimatki huvi, mis sai lastest 48 tundi hiljem. Mis väärtus sellisel statistikal üldse on?

Kord uuriti 58 last pärast nende esimest vaktsineerimist. Kahekümne neljal ehk 41% märgati samal päeval vaktsiini mõju ajule. 24 tundi pärast lastehalvatusvastast vaktsineerimist täheldati ligi pooltel lastest ebanormaalseid ajulaineid.

Prof Delour on kirjutanud: “Vaktsineerimistega põhjustatakse iseloomu muutusi terves põlvkonnas. Kontsentratsioonivõime ja kriitiline mõtlemine halvenevad, ärritatus ja kartus suurenevad. Kujunevad vormitud ning atoonilised inimesed, kes vaevalt on millestki huvitatud. Nad on ärevil ning kinnised. Usutavasti leidub ka teisi põhjusi, aga pole kahtlust, et vaktsineerimine muudab inimese käitumist, neist saab ilmetu inimmass.””

Originaalartiklit ja vaktsiinidest süvendatult saad lugeda siit

Aitäh materjali autorile!