Nekroloog valgele surmale, ehk miks nutta valge suhkru pärast

Sõna “süsivesikud” kasutamine suhkru kirjeldamiseks on teadlikult eksitav. Kuna toitvate omaduste parandatud tähistust nõutakse pakendenditel ja pudelitel, siis on rafineeritud süsivesikud kupatatud ühte patta nende süsivesikutega, mis võivad olla ehk mitte olla rafineeritud.  Erinevat tüüpi süsivesikud liidetakse kokku, üldise protsendi nimel. Seega on taolise tähistuse mõtteks suhkru tegeliku sisalduse peitmine ettevaatamatu tarbija eest. Apteekrid lisavad oma jao segadusele, kasutades sõna “suhkur”, kirjeldamaks tervet gruppi aineid, mis on sarnased, kuid mitte samad.

Erinevad suhkrud

Glükoos on suhkur, mis leidub puuviljades ja juurviljades tavaliselt koos teiste suhkrutega. Ta on võtmeaine kõikide taimede ja loomade metabolismis. Palju meie põhitoiduainetest konverteeritakse kehas glükoosiks. Glükoos sisaldub alati meie vereringes ja seda kutsutakse tihti “veresuhkruks”. Dekstroosi, mida kutsutakse ka “maisisuhkruks”, saadakse sünteetiliselt maisitärklisest. Fruktoos on puuviljasuhkur.   Maltoosa on saadud linnastest. Laktoos on piimasuhkur. Sahharoos on rafineeritud suhkur, mis on saadud suhkruroost ja suhkrupeedist. Mõlemast toorainest saab aga väga kvaliteetset rafineerimata suhkrut (pruunsuhkrut), mis sisaldab kõiki vitamiine ja mineraale, mis on vajalikud kaasnevate süsivesikute ümbertöötlemiseks organismis. Kõige parem on aga suhkrukasvatajate endi poolt vormi valatud kristalliseerunud ja kivistunud toorsuhkur, mille maitse ja lõhn on taevalikud, näiteks Indias nimetatakse seda ainet džäggeri. Taolisi suhkruklotse jahvatatakse hiljem pulbriks ja lisatakse vajadusel toidule.

Meie kehale on tasakaal nii tähtis ja kehal on palju viise, kuidas raske suhkrukogusega toime tulla

Mineraalid, nagu naatrium (soolast), kaaliumkarbonaat ja magneesium (aedviljadest) ja kaltsium (luudest) mobiliseeritakse siin keemilise ümberkujundamise tarbeks – tulemuseks on neutraalsete hapete loomine, mis aitavad veres taastada happe-aluse tasakaalu. Igapäevane suhkrutarbimine (valge suhkru) vajab aina enam mineraale ja kaltsiumit, et ülehappesust vähendada ning lõpuks on luudest nii palju kaltsiumit ära võetud, et luuhõrenemine, hammaste lagunemine  ja üldine nõrgenemine saavad siit alguse.

Üleliigne suhkur mõjutab lõpuks igat kehaorganit. See koguneb maksa glükoosi näol (glükogeenina). Kuna maksa maht on piiratud, siis muudab see ülemäärane suhkrutarbimine maksa suureks nagu õhupalli. Selle tagajärjeks on üleliigse glükoosi verrepaiskumine rasvhapetena. Need ladestuvad igasse keha piirkonda ja kogunevad seal kõige vähemaktiivsemates paikades: kõhul, puusadel, reitel ja rindadel.

Peale nende kohtade täitumise siirdub ülemäärane rasvhape aktiivsetesse organitesse, nagu süda ja neerud. Nende töö aeglustub, lõpuks nende kude degenereerub ja muutub rasvaks. Tagajärjeks on kogu keha töö halvenemine: kaasnevad kõrge vererõhk, närvisüsteemi häired, väikeaju töö halvatus.

Vereringe ja lümfitöö saavad kahjustatud, punaste vereliblede kvaliteet hakkab muutuma. Valgete vereliblede hulk hakkab järsult suurenema ja kudede moodustumine aeglustub. Tulemuseks on immuunsüsteemi hälbed ja organismi suutmatus õigesti toime tulla rünnakutega, olgu selleks külm, kuumus, sääsed või mikroobid.