Ühiskonna surve
Olla autentne on ju tegelikult äärmiselt lihtne ja loogiline, kuid paraku on meile peale sunnitud see, et inimene ei tohi oma autentsust välja näidata, sest nii ei sobitu ta ühiskonna raamidesse. Küsimus on nüüd selles, kas me peame mingisugusesse kasti siis sobituma või peaks elama just vastavalt oma autentsuse järgi?
Mina võin omalt poolt öelda seda, et olen pea terve elu astunud oma rada ja elanud nii nagu mulle tundub õige. Jah, see on olnud keeruline, eriti nooremana, sest nii kasvatajad, õpetajad ja muu „autoriteet“ on pidevalt seda kõike tauninud… Mis muidugi ei tähenda seda, et teen valimatult ja süüdimatult kõike – ei, mul on säilinud terve talupojamõistus ja ma lähtun ikka sellest. Kuigi praeguses ühiskonnas tundub, et inimesed kasutavad kõike muud kui seda kainet talupojamõistust…
Mäletan ehedalt oma põhikooli klassijuhatajat, kes mulle ükskord koju tuli ja mind jalutama kutsus, et siis minu sõprade valikut kritiseerida ja mind „õigele teele“ juhatada. Tema meelest käisin ma klassis läbi „valede“ inimestega, arvestades minu potentsiaali – et ikka need inimesed ei sobi mulle sõbraks – sest nii mõnigi neist oli aasta klassi kordama jäänud või olid liiga loomingulised ja „vabad“ oma mõttemaalima poolest. Et mulle oleks ikka sobilikum käia läbi klassi priimustega ja tema lemmikõpilastega – inimestega, kes olid nõus tegema tema ütlemise peale kõik, ka pea ahju pistma ja seda kõike küsimusi esitamata või kui kästakse hüpata, siis esimesena, mis pähe tuleb, kui üldse küsida, siis kui kõrgele või kaugele… Keegi neist ei esitanud kunagi küsimust „miks“… Mina aga esitasin pidevalt selliseid nn ebameeldivaid küsimusi ja see kallile klassijuhatajale ei sobinud. Kuulasin ta toona kenasti ära ja saatsin ta läbi lillede pikalt, öeldes, et mina ise teen oma elus omad valikud ja elan ka nende järgi.
Kui arvate, et need klassi priimused oleksid mind siis äkki aktsepteerinud? Kaugel sellest. Paar kuud hiljem, kui pidasin oma sünnipäeva ja kutsusin sünnipäevale need, kellega lävida tahtsin, siis need nn priimused panid (klassijuhataja algatusel) oma kamba kokku ja sundisid terve klassi mulle ootamatult ja naljaviluks sünnipäevale tulema… Las nad siis tulid oli minu mõte – eks näis, mis siis edasi saab. Klassi poolt siis see nn ühiskink, mis tehti oli komplekt, mis koosnes (täi)kammist, plastikust juukseharjast, millega võisid nukujuukseid kammida, sest polnud mõeldud inimeste juuste jaoks ja käsipeegel… Millise mulje tahtsid need nn priimused minust tekitada? Kas torkas- jah, torkas, aga ma ei näidanud seda välja. Võtsin kingi tänuga vastu. Need klassikaaslased, kes minust midagi pidasid, nemad vabandasid ette ja taha, et neid sunniti selleks, et mind mõnitada ja näha minu reageeringut. Lasin kõik kenasti sisse ja läksin peoga edasi, aga torti, mida priimused hirmsasti ootasid, ei toonud ma välja enne, kui kogu see „priimuse punt“ oli läinud ja teistel palusin edasi jääda – neil, kes said aru, et see ei olnud viisakas, mida tehti. Pidu käis meil toona pärast veel pikalt ja lõbusalt edasi.
Mida ma sellega öelda tahan? Kui teid tahetakse kuhugi vormida vastu teie tahtmist, kuhu te ei kuulu, siis kui teid sinna ka nö vägisi sisse pressitakse, siis ei võeta teid ka sellisel juhul omaks, sest te pole nende inimene. Te ei võngu nendega samal sagedusel – teie maailmavaated on nii erinevad ja ka teie teed – ühed eelistavad seda, et neile on kõik kandikul teenrite poolt ette tehtud ja toodud, teised tahavad ise teha, ise luua ning teha seda jätkusuutlikult ning loodusega kooskõlas.
Mina jäin endiselt endaks ja ei lasknud end sellest alandamisest, mõnitamisest morjendada ja lävisin endiselt nendega kellega tahtsin. Iga inimene teeb lõppkokkuvõttes omad valikud ise, kellega suhtleb, mida teeb, millised elukutsed valib jne.
Kas minu elu oleks võinud minna teisiti, kui oleksin toona klassijuhataja „sõna kuulanud“ – jah, ilmselt küll. Ma poleks läinud oma rada, vaid tema poolt mulle ette kirjutatud rada – rada, mida tema nägi, et võiksin minna. Potentsiaali oli mul väga palju, kui oleksin seda kasutanud nii nagu klassijuhataja oleks tahtnud, siis ilmselt oleksin täna arst vms – oli üks soov ka kunagi südamekirurgiks saada. Kas ma kahetsen seda, et ma seda pole – ei, nii kummaline kui see ka pole, ma seda tõesti ei kahetse. Siis ma poleks see inimene, kes ma olen täna – siis poleks mul seda pere, kes on mul täna, siis poleks ka Hingepeeglit ega ka kõike seda, millega täna tegelen…
Jagage seda postitust ka oma sõpradega, et ka nemad näeksid, et olla see, kes sa tegelikult oled, on täiesti OK ja vabastav ja miks võiksid inimesed enda eest seista.
Postituse edasi lugemiseks klikkige nupukesele „Järgmine“ või valige rippmenüüst sobiv lehekülg ja ärge unustage ka lõpurosinat, sest ka seal on midagi mille üle tõsiselt mõelda võiks.
