1Hirmul on suured silmad
Kuigi hirm on kõigile igapäevane kaaslane, teatakse temast nii vähe. Hirmu peetakse suureks nõrkuseks. Tihti kuuldakse ütlust: “Hirmu ei tohi tunda ja hirmust peab üle saama!” Nii õpitaksegi oma hirme peitma, ignoreerima, neile vastu seisma, varjama ning alla suruma.
Endale peab aru andma, et hirmu tundmine ei ole negatiivne või halb. Kõik tunded on võrdväärselt vajalikud ja ka neutraalsed. Eluterve hirmu eesmärk on tegelikult inimest kaitsta nii füüsilise kui psühholoogilise ohu eest. Kui hirmu ei tuntaks, siis ei saaks inimesed ka ekisteerida. Hirm on tihtilugu just see alalhoiuinstinkt, mis keelab end vigastada või kasvõi kuskilt katuselt alla hüppamast. Hirm on hoiatajaks, justnagu paneks keegi käe õlale ja ütleks: “Stop, ära tee seda!” või “Stop, ära mine edasi!”
Hirm paneb liikuma
Nii kummaline, kui see ka ei tundu, siis hirm on ka liikumapanev jõud. Hirmust võib inimene, tänu adrenaliiniltulvale, kiiremini jooksma või kõrgemale hüppama hakata. Selleks, et elus püsida, on hirmu tundmine isegi vajalik. Inimkeha on väga intelligentne ning hirm on sinna nö sissekodeeritud juba aegade algusest saadik. Kõik inimkeha funktsioonid ja instinktid on äärmiselt vajalikud elus püsimiseks.
Hirm võib olla nii suurim sõber kui ka vaenlane. Hirm on nagu elus tuli, kui osatakse teda kasutada, siis on ta kasulik, kui aga kasutada ei osata, siis hävitab ta enese ümber kõik.
Kuna hirm on suurimaid liikumapanevamaid jõude, siis kõgie enam manipuleeritakse inimesi just hirmuga. Kogu elu ja ka ühiskond on rajatud hirmule, enamasti küll libahirmule, ehk tegemist on hirmuühiskonnaga. Enamik hirme on meedia poolt kujundatud, et tähelepanu kõrvale juhtida oluliselt. Ja hirme hakatakse inimestele sisse juurutama juba maast-madalast ning neid hakatakse üksteisega seostama:
- kui ei õpi, saad kehvad hinded;
- kui ei tööta – siis ei saa raha, kui pole raha, siis pole toitu ega riideid, mida selga panna;
- kui pole toitu ja riideid, siis surrakse nälga või külmutakse.
Postituse edasi lugemiseks kliku nupule: “Järgmine”
Jah, mul on ka oma hirm. Ma hakkan lausa värisema, vererõhk tõuseb, kui näiteks naabri kaks koera minu suunas tormavad ja jubedalt klähvima hakkavad. Vahel teevad nad seda järsku ja siis ma ehmatan nii hullusti, et hakkan neid vihaselt ära ajama. Kuidas ma saan sellest vastikust tundest lahti?
Siis tuleb endale selgeks teha, kust see hirm tulnud on ning millest see konkreetselt tingitud. Kui tagamaad selged, siis saab alles edasi tegutsema hakata.
Esiteks koerad käituvad vastavalt inimese reaktsioonile. Kui te näete neid koeri juba kaugelt, siis hakkate ise enesele sisendama negatiivset tunnet nende vastu. Te ärritute ning teie keha hakkab eritama teatud feromoone, mille aga võtavad koerad oma ninaga üles. Nad tunnevad, et te olete hirmul või agressiivne – neil on oma lõhn ning nemad reageerivad vastavalt sellele. Kui te aga jääte rahulikuks, siis ilmselt ka koerad ei tee teist suurt välja. Kui hakata koeri vihaselt ära ajama, siis tema võtab seda rünnakuna ning muutub teie suhtes veel agressivsemaks. Loomad tunnetavad väga täpselt teie tundeid ning sellele vastavalt nad ka reageerivad.
Väga hea :D. Aga huvitav on veel see, et kui nad minu suunas jooksevad ja mina järsku seisma jään ja näpu püsti tõstan ja neid üksisilmi hüpnotiseeriva pilguga vaatama jään, teevad nad mõned haugatused ja lahkuvad.
See on neile ilmselge märguanne, et nüüd kontrollite teie neid, mitte nagu enne – nemad teid. Feromoonid muutsid lõhna.
:) Tänud Teile! :)