Sõnumid 12.-18. oktoobriks

Kui sa ei suuda ära hoida enda plahvatamist ega keema minemist või üle keemist, siis õpi ära kiire maha jahtumine ja olukorra kaine peaga nägemine. Endas kõige kinni hoidmine tapab tervist, aga alalõpmata plahvatamine hävitab selle samuti, lisaks ärritatuna ei suuda sa märgata fakte, mille teadmine su maha rahustaks ja jahutaks õige kiirelt ja korralikult. (Mina pidin paar ööd tagasi või südamerabanduse saama, kui kassid läksid kaklema, kui ma juba voodis olin. Kui ma jõudsin sinna tuppa, kus nad olid, keerles toapõrandal karjuv, karvu ja verd pritsiv karussell ja ma vaid mõtlesin, et ogarad kisuvad jälle end nii lõhki, et mul kulub mitu kuud ja hullult raha, et nad terveks ravida – aga praegu pole mul seda raha kuskilt võtta – ja püüdsin paaniliselt neid ära lahutada, aga sellest polnud suurt kasu, sest üks jooksis teisele järgi ja lendas uuesti kallale, kui nad olid voodi all, kus ma neile ligi ei pääsenud muidu kui harjavarrega. Tänaseks olen saanud neid korralikult läbi katsuda ja üle vaadata – esimesel päeval ei andnud nad kätte ega lasknud korralikult vaadatagi – ja ma saan aru, et välised efektid olid sellel kaklusel suuremad, kui asi ise. Kõva kisa, aga tõsiseid vigastusi ei leidnud. Mina oleks suure ähmiga, harjaga udides rohkem kahju teinud, kui nemad röökides ja ainult karvapulste lennutades seda tegid…).

Püüa näha seda, mis on selle taga, mida näed. Püüa näha metsa puude taga. Võibolla etendataksegi sulle näitemängu, et sind mingis suunas mõjutada, panna sind mõtlema/suhtuma mingit moodi, mida sinult tahetakse. Võibolla ei osata suusõnal sulle selgeks teha, mida sinult oodatakse. Või ei juleta öelda. Aga mõistukõne (isegi kui see su endast välja viib) on vastuvõetav viis. Ütle välja, mida ütlema pead, ela välja, mida elama pead, aga ära unusta ajusid võrku ühendada.