Sõnumid 23.-29. novembriks 2020

Ära lükka endale suunatud kiidusõnu ja tunnustust tagasi: “Ah, mis nüüd mina!”, “Seda oskab/suudab igaüks!”, “See pole midagi erilist!”. Tead ju küll, kui osavalt sa ise, sõbrad ja sugulased oskate tänu endast eemale tõrjuda. Ja siis õhkate, et keegi teid ei märka, keegi ei taipa tänadagi tehtu või kiita hästi õnnestunu eest. Kui järjepidevalt anda märku, et sa ei tahagi tänu, kiitust, tunnustust, siis sulged tunnustusekraanid – ja varsti sa ei saagi tõesti ei ühte ega teist. Ja oled õnnetu ja pettunud. Ära tee seda endale ega ka neile, kellele su öeldu ja tehtu korda läheb. Kui sinu jaoks on võõras ja raske avala naeratuse saatel ja ilma harjumuspäraselt vabandamata või rehmamata öelda mõni südamest tulev lause, kui oluline sulle see kiitus või tänu on, siis kasvõi lihtne “Aitäh!” on ka tubli samm edasi. Sellega annad mõista, et märkasid enda märkajat ja oled valmis tunnustust vastu võtma ja sind on mõtet kiita. Sel moel hoiad tunnustusevoolu enda ellu avatuna. Kus on, sinna tuleb juurde.

Peagi märkad sedagi, et teed igasugu asju heal meelel, sest üks asi on kedagi aidata või midagi teha lihtsalt, et saab tehtud või ei oskad – teine asi on see, kui pärast näed, kui rahul või õnnelik keegi tänu sinule on ja kuulda neid tunnustavaid sõnu, eriti, kui kiidetakse teiste kuuldes. See annab juurde tubli hulga enesekindlust, eneseväärtust, rahulolu. Nii, tilk tilga haaval, panustad ka oma tervisesse, sest kui silm särab, hing hõiskab, ei saa ka ihu haige olla. Inimesed on kui ühendatud anumad – võttes tänu vastu, meelitad veel enam tänu enda juurde ja see omakorda motiveerib sind veel enam tegema teiste rõõmustamiseks ja nemad on selle võrra veel õnnelikumad ja rahulolevamad ja neil on tuju ja tahtmist sind veel enam tunnustada ja kiita… See on nii lihtne ja nii oluline!