Homme on täna
Tead omast käest, kui palju me ütleme igasuguste asjade kohta: “Homme!”. “Hakkame kõik homme pihta..” laulis ka “Kuldne Trio” oma laulus “Kes ei tööta, see ei söö”
… Iga kord, kui me lükkame oma tegevused homse varna, lükkame ka oma õnne ja edu homsesse, millest homme saab taaskord homme. Ja nii me ei saagi ei edukaks, rikkaks, õnnelikuks ega armastatuks. Sest – homme…
Võta end nüüd kätte ja tõmba oma sõnavarast see “homme” maha.
Täna, justnimelt täna kata laud parimate lauanõudega, mis sul kapis ootavad seda erilist päeva, erilist sündmust, mille puhul nad välja võtta – mitukümmend aastat juba? Pane selga riided, mida kandes tunned end nii üdini kauni ja säravana, et tunned end õide puhkenu või armununa. Säti soeng, tee meik, kui soovid… otsi välja ehted, mida oled hoidnud… ka selleks eriliseks päevaks. Täna ongi see eriline päev. Iga päev on see täna, mil see ainulaadne, maailma ainueksemplaris sina, oma maailma ainueksmplarides pereliikmetega peaks nautima parimat oma elus. Ole õnnelik täna, ole kaunis täna, tee oma lemmikrooga täna! Las see igikestnud homme, mil kõike lubasid ette võtta, saab olema täna, nüüdsama. Usu, muutused su elus ei lase end oodata.
Mina kirjutasin siin Hingepeegli veergudel oma seemnete ja istikutehullusest ja sellest, et, et tahan käsi mullaseks teha, aga ei tea kas ja kust omale siin aiamaalapi leian. Kõikvõimas Hingepeegel tõi mu juurde inimese, kes siinmail oli aiamaalapi pidamise lõpetanud, kuna kolis ära ja ta pakkus oma maalappi mulle. Kus iganes ma ka varem pole elanud, nii hea mullaga ja nii umbrohuvaba maalappi pole mul elus veel kunagi olnud! Senised maalapid sain kätte uudismaadena, kus naat ja muud umbrohud põlvini ulatusid ja puude juured ulatusid risti üle aiamaa, nii et midagi, mis oleks vajanud sügavamat maa läbi kaevamist, polekski saanud maha panna ja päikest tahtvaid taimi või lilli samuti mitte, sest puud varjasid ka päikese ära. Ja nüüd on mul äkki päikese käes olev haritud maalapp. Juhuu!!! Ma ei mõelnud, et ma homme hakkan maalappi otsima. Ma läksin ja ostsin seemned ära, ma tellisin istikud ära – enne, kui mul maalapp üldse olemas oli. Ma tegin selle ära ja ma ei mõelnud üleüldse sellele, et on olemas võimalus, et ei saa. Saab. Sest teisiti ei saa. Mina teisiti ei saa. Kõik. Ja saingi!
Ja mõisniku mõte on mul ka peas. Ja üks päratu südamesoov. Ja mul on tagatipuks mõte need kaks asja omavahel ristata, nii et kokku tuleb “giga – möga – mega” unistuste tippsoov. No ma ikka tahan täitsa – päris – oma maja korraliku krundiga. Ma nägin ära sellise, mida ma oma peast ei saa. Ma juba viskasin seal voodisse pikali, sukeldusin vanni ja paitasin veinikeldris veinipudeleid ja lasksin tagumiku põntsudes trepist alla liugu :P Aga vat oma südame jätsin ma Hiiumaa randa. Ainult üks kord oma elus olen sinna saanud ja sel ainumasel korral kukkusin ma seal rannavetes lahinal nutma nagu väike laps, et “Ma jõudsin koju! Ma jõudsin koju!!! Nüüd ma saan aru, miks kogu elu mitte kuskil mitte miski mulle ei sobinud, miks olen alati igal pool kõiges olnud vinguviiul – sest see kõik oligi vale, täiesti vale minu jaoks! Siin, Hiiumaal, on see minu, õige koht!”… Hiiul ringi sõites undava autokonditsioneeri käes või olles tuulte rappida tuletornides – oleks ma mandri mõistes pidanud saama hiljemalt teisel päeval kahepoolse kopsupõletiku nii paariks kuuks ja selle tüsistusena järjekordse südamelihasepõletiku. Aga ma olin Hiiumaal. Mul ei läinud isegi nina tatiseks või kurk kibedaks!
Ja seal tornides, kus paljud mehedki ei julgenud torni sisemusest tulla välja vaateplatvormile, oli mul äärmiselt raske tagasi maale laskuda, sest ma olekski võinud sinna üles jääda, riided tuules laperdamas, kotkapilt horisondil otsimas maad, laevu, praame ja tundes end nii kodus, nii oma õiges kohas kui üldse võimalik. Neil hetkil ma ei kahelnud, et olen eelmises elus olnud merekaru. Kõrguses kaugusse üle veteväljade vaatamine ja tuulel enda rappida laskmise täielik nautimine oli minu jaoks parim, mis üldse olla võis. Ja ma sain veelkordse kinnituse, et ma ei ole kõrgusekartlik – nagu olin nii 30 aastat arvanud-, vaid mul oli turvalisusepuudus olnud. Minus olid hirmu tekitanud metalltrepid, mille astmed poole jalatalla laiused ja mille astmevahed näha on ja astmed on libedad. Minus olid hirmu tekitanud rõduääred mis ulatusid vaevu kannikani, nii et rõduveerel alla ja ette vaadates oli vaid ühe ehmatuse küsimus, et sajad nagu muuseas alla, sest selline äär ei pidurda ega kaitse midagi peale väikelaste. Aga neis tuletornides olid ilusad kõrged äärised ja ma ei tulnud selle pealegi, et võiks karta.
Ma olin kodus, lõpuks ometi kodus – mida mul karta! Pidin tõdema ka seda, et Saaremaal käies olin iga kord jonninud, et ei tule tagasi, ei lähe mandrile, ei taha mandrile!!! – aga sellist tunnet kui Hiiumaal – polnud veel elus kunagi tundnud. Liitusin erinevate Hiiumaa ja kinnisvara gruppidega, sest koduvahetamine oli niikuinii plaanis. Õige pea sain aru, et oma elamise müügist saadava raha eest saan Hiiule vaid puukuuri ukse või “projekti buldooser” – ehk omadega nii läbi elamise, et mul poleks sellega midagi pihta hakata olnud, kuna rahapada pole ma veel senini leidnud, et mõnest kaela kukkuvast sarast teha vinksvonks elamiskõlbulik, soe ja armas elamine. Nii palju kui lappasin, 125 000 oli alampiir elamistele, kuhu mina oleks söandanud sisse kolida. Noh, Hiiul ma poleks ju leppinud korteriga. Ikka maja ja maa. (Maja ikka rõduga ja ilma vannita ma üldse ei mängi. Vets ja vannituba peavad ilmtingimata olema lahus ja avatud köögid ja kipsseinad hoidke minust ohutus kauguses.) Mida rohkem, seda uhkem. Sest mul ju mõisniku mõtted. Need nii 100+ pojengi ja siis ziljon floksi ja kõik müügil olevad lillherned, siis jasmiinid, mairoosid ehk kurdlehised või mis nad olidki – kibuvitsad, siis riburajas sireleid ja siis toomingas või paar, siis ehmatava kaliibriga plats maapirne, õuetäis marielilli ja tegelikult võtaks ma üleüldse omale haned… ja lomp kus ujuda peaks olema poole km raadiuses ja meri mitte kaugemal kui kilomeeter – poolteist. Keegi ei juhtunud oma sellist elamist, mida keegi hooldamas pole, ka korrashoidmise vastutasuks kasutada andma (vähemasti pole sellise pakkumise peale sattunud) – aga elukogemus ütleb, et kaua tehtud kaunikene. Ju ma polnud oma senises soovis veel piisavalt ülbe, suurejooneline ja nahaalne – mulle anti aega oma õhulosse viimistleda ja oma tahtmist toita, et siis lõpuks veendunult jalaga maha põrutada ja käratada, et olgu olla, just nii ja just see, mida ma tahan :D No nüüd ma tean, millist pöörast taevamannat ma tahan ja ma olen täiesti uskumatu nahaalsusega veendunud, et ma saan ka oma tahtmise! Muuseas, palju paremas versioonis, kui ma ise olen seda kokku mõelda ja kirjeldada osanud…
Unistada tuleb suurelt, aga õnnelik tuleb olla juba täna!
Aga nüüd siis selle nädala inglisõnumite juurde. Vaatame koos, millised sõnumid tõid inglid endaga kaasa sellesse nädalasse. Seekordsed sõnumid jaotuvad juba tavapäraselt sünnikuupäevade järgi:
• 1-5 kuupäev
• 6-10 kuupäev
• 11-15 kuupäev
• 16-20 kuupäev
• 21-25 kuupäev
• 26-31 kuupäev
Kindlasti ära unusta lugeda ka lõpusõnumit, sest ka seal on sulle väikene lisasõnum.
Postituse edasi lugemiseks vali rippmenüüst endale sobiv sünnikuupäeva vahemik, või kliki nupukesele: “Loe seda edasi” ja vaata, millised sõnumid inglid sulle seekord endaga kaasa tõid.
Energiavahetus
Kui sinu arvates on Hingepeeglis ilmuv info vajalik ja oluline ning oled sellest ka ise kasu saanud, võid soovi korral Hingepeegli tegevust TOETADA.
Nagu meil on juba traditsiooniks kujunenud, siis IGA KOLME KUU TAGANT: 31. märts, 30. juuni, 30. september ja 31. detsember, LOOSIME oma toetajate vahel tänutäheks välja suuremad ja väiksemad meened. Tulgu iga sinu poolt jagatud energiapanus sulle vähemalt 10x tagasi, sest sellised on külgetõmbeseaduse reeglid.
Hingepeegel OÜ a/a LHV: EE247700771001908595 või SWEDBANK: EE212200221058508715.
