Sõnumid porikuu 5.-11. kuupäevaks

Me läbime elu, ikka üht teisega võrreldes ja püüdes mida iganes sättida igasugustesse pingerividesse. Hea, parem, kõige parem, halb, halvem, kõige halvem. Suur, suurem, kõige suurem.

Loendamatuid lugusid elust enesest on selle kohta, kui selle võidujooksu käigus lähevad laiali perekonnad, reedetakse sõpru ja riike, peetakse lahinguid ja sõdu.

Kurb on, kui unustatakse inimlikkus, hoolivus, empaatia. Kurb on, kui suhtumised elus raiutakse eelarvamuste kivisse ja lähtutakse lausa uskumatutest eelarvamustest ja ei püütagi näha tegelikkust.

Olen palju kuulnud jutte sellest, et noored on aina hoolimatumad ja ükskõiksed.

Minu rajal hoidjaks ja meelte värskendajaks on muu hulgas see, kui vahel olude sunnil liigun hääletades, kuna pole mul autot ega lube ja bussigraafikutes on pooleteise ja paaritunnised augud tavaline asi – aga selle ajaga jõuaks sihtpunkti ja tagasigi sõita, kui oleks, millega. Inimesed, kellega kohtun, nemad annavad mulle mõtteainet ja emotsioone ning murravad eelarvamusi.

Viimati tee veeres veheldes mõtlesin, et küll ma saan ilusti, ruttu ja turvaliselt autole ning ka koju nagu eelminegi kord. Eelmine kord õnnestus mul see 15-20 minuti vahemikus ja seltskonnaga oli tohutu vedu – ma oleks enda järel autoust sulgedes kui teise maailma sattunud, kuhu minu maised mured järele ei jõudnud, ei ükski häda, mure ega halb enesetunne. Kõik jäid ukse taha. Seal autos oli noor päikeseline energiast pakatav positiivsusega nakatav kolmest inimesest seltskond, kellega selgus, et mul oli pidepunkte mitte ainult Viljandiga seoses vaid enamgi veel. Rääkisime Viljandi rippsillast, linna uuenemisest, mina meenutasin “vanaema laagrit”, mille idee neile tohutult meeldis… ja kui mulle näidati eesistme ees lösutavat, järve ääres oimetuks mütanud ambulli (ameerika buldog), jätkus juttu rohkem kui aega selleks – ja kuigi noored olid plaaninud algul mind maantee ristis välja lasta, läks nii, et nad tõid mu täitsa koduukse ette ära. Arvestades seda, et olin end surnuaial üpris ära rühmanud, olin ma selle teo eest veel eriti tänulik, kuigi see seltskond oli lihtsalt nii ülipositiivne, särav ja meeldiv, et oleks neile teinud grupikalli…

No ja nüüd siis olin jälle surnuaialt tulnud ja jälle end oimetuks rühmanud, aga vähemalt missioon hauaplatsi korda saamiseks oli lõpule viidud, ma ise väsinud aga rahul. Ja leidsin õige veendunult, et olen seegi kord ära teeninud meeldiva ja turvalise seltskonna, vahet pole kas ühe või mitme isiku näol, et koju saada. Ja ma julgesin mõelda, et mind võtab peale just see õige inimene – see, kellega ma miskil põhjusel pean kohtuma, kel on mulle midagi anda – ja kes omakorda peab mingil põhjusel minuga kohtuma. Ja… kuigi ka temal pole plaanis mind mujale kui maanteeristi viia, viib ta mu siiski päris kodu juurde ära. Kui ma seal hääletasin ja autod kinni ei pidanud, mõtlesin, et las nad lähevad – need ei olnud minu jaoks õiged autod/seltskonnad. Jah, muidugi oli mul peas pingerivi sellest, mis aja jooksul autole saamine mulle kõige meelepärasem oleks, milline sobiks kah ja mis oleks päris jama. Loomulikult oli sellestki pingerivi, milline oleks see meelepäraseim auto ja milliste peale ei istukski. Laiali lagunema kippuvate või teel vingerdavate või muidu kahtlaseid manöövreid tegevate autode peale ma kindlasti ei istuks.. Nii ma seal siis mõtlesin ja seisin, kuni üks auto keeras teeveerde, kui ma hetkel kätt üleval ei hoidnudki – ja ma nägin ära, et see oli auto, mis minutike tagasi oli minust mööda sõitnud. Muhelesin – ega ometi jälle? Mul on mitmeid kordi seda juhtunud, et möödasõitnud auto tuleb tagasi ja võtab mu peale. Nii oligi. Särasilmne noor naine kaabu peas – eemalt vaadates sähvatas mu peas vallatu mõte – nagu nõid, no nii sobiks :) See kaabu nii sobis talle ja ta oli nii omanäoline, stiilne ja soe – ja ma ise ju ka nõiamoor – ma tundsin, et ta kõlab minuga kokku. Kui rääkima hakkasime, siis – siis ma tundsin, kuidas õhk täitus soojusega ja kuidas selle noore inimese hing helises mulle vastu. Ma tundsin tema tundlikkust, südamesooja…. Kui ma talle rääkisin, kuidas ma teeveeres seistes endale ütlesin, et mu võtab peale just see õige auto/inimene, läksid tal silmad pähe märjaks liigutatusest… Ja – jah, ka tema tõi mu kodu juurde ära, öeldes selle välja, mis ma olin ise mõelnud – turvaliselt koju :)

Nii ma jalutasin koju, omal ka silmad liigutatusest märjad, olles üdini tänulik ja õnnelik sellise kauni hinge üle ja mõtlesin, et – mis tähtsust sel on, kas see auto on odav, kallis või kallim, uus, uuem või tehasesoe, juht minust vanem, eakaaslane või selline minust poole noorem nagu tema – tähtis on see, mis inimesega tegu on. Kui see on see õige inimene, siis ta viibki mured minema, aitab maailma teise nurga alt näha, laeb täis positiivsust ja energiat, hoolib sinu turvalisusest ja kindlasti paljudest muudestki asjadest.

Loeb see, mis on sinu jaoks õige just siis ja just seal, mitte hea, parem, kõige parem.

Aga nüüd siis selle nädala inglisõnumite juurde. Vaatame koos, millised sõnumid tõid inglid endaga kaasa sellesse nädalasse. Seekordsed sõnumid jaotuvad juba tavapäraselt sünnikuupäevade järgi:

• 1-5 kuupäev
• 6-10 kuupäev
• 11-15 kuupäev
• 16-20 kuupäev
• 21-25 kuupäev
• 26-31 kuupäev

Kindlasti ära unusta lugeda ka lõpusõnumit, sest ka seal on sulle väikene lisasõnum.
Postituse edasi lugemiseks vali rippmenüüst endale sobiv sünnikuupäeva vahemik, või kliki nupukesele: “Loe seda edasi” ja vaata, millised sõnumid inglid sulle seekord endaga kaasa tõid.