3Mõistev empaatia
Tunduvalt otstarbekam psüühiline reaktsioon teiste inimeste kannatustele on nende kannatuste mõistmine — nendest teadlik olemine, kuid mitte nendega emotsionaalne samastumine. Empaatia võtmeks on mõistmine — eriti kannatuste tekkepõhjuste mõistmine. Meil on võimalik tõelist empaatiat ilmutada vaid siis, kui me mõistame, et maailm meie ümber on meie psüühe peegeldus ajalises nihkes, mis tähendab, et enamik meie kannatustest on põhjustatud meie mineviku (sageli eelmise elu) negatiivsete mõtete, emotsioonide ja tegude poolt. Need omakorda on põhjustatud madalast teadvusseisundist, mis sunnib meid maailma tajuma moonutatult ning reageerima välistele nähtustele ebaadekvaatsete mõtete, emotsoonide ja tegudega.
Mõistes maailma toimimist kosmilise peeglina, on meil võimalik tuua püsivaid muudatusi oma ellu — me ei saa nõuda kosmiliselt peeglilt naeratust, kui me sinna vihaseid või hirmunud pilke saadame. Seega, empaatia teiste inimeste kannatuste suhtes tähendab mitte ainult teiste inimeste kannatuste mõistmist, vaid ka nende kannatuste tekkepõhjuste mõistmist. Tagajärgi saame muuta ainult siis, kui teame põhjusi. Lihtsalt koos kannatades me vaid võimendame ja pikendame kannatusi.
Kas arstid või psühholoogid saaksid oma patsiente tõeliselt abistada, kui nad patsientide emotsioonidega kaasa läheksid? Ilmselgelt ei! Mõlemad neist peavad säilitama rahu, mis tähendab — vältima emotsioone, et parimal võimalikul moel oma patsiente aidata. Selleks, et arst või psühholoog saaks oma tööd hästi teha, peab tal olema muuhulgas ka mõistev empaatiavõime — võime teada ja mõista teise inimese olukorda, ilma sellesse olukorda ise sisenemata.
Ka mistahes muude kannatusi sisaldavate olukordade lahendamisel tuleb asjaosalistel vältida emotsioonidesse minekut. Seda ka isegi ema-laps suhtes, kus ärev ja emotsioonidest juhitud ema ei ole lapsele parim abiline kriitilises olukorras.
Niisiis, mitte emotsioonid ei tohi meie eest otsuseid teha, vaid intuitsioon, terve mõistus ja tasakaalukus on meie abimehed kriitilises olukorras.
