Sõnumid 16.-22. jaanuariks

Ilma, et me seda endale teadvustaks, lahendame igapäevaselt kümneid ja sadu probleeme, leiame vastuseid. Me mitte ainult et ei teadvusta endale, et me seda teeme – ja teeme üldjuhul edukalt -, me ei märka end ka kiita ja tunnustada selle eest. Ja siis, kui meie ees seisab probleem või küsimus, mida me märkame, ehmatame ära ja päris paljudel juhtudel löövad kaikuma sisemised häirekellad – kuidas ma selle nüüd ära lahendan, appi, ma ei oska! Kõik need igapäevased kümned ja sajad edujuhtumid on äkki peast pühitud ja me kahtleme iseenda suutlikkuses lahendada mingit probleemi. Mida rohkem seda põrnitseme, seda suuremaks see meie silmis muutub. Enamjaolt pole aga tegemist raasugi keerukama juhtumiga kui tahes milline neist, mida me ei märkagi. Meie aju töötab nii suures mahus autopiloodil, et kui me hakkame asju endale teadvustama, ehmatame end kangeks ja hakkame oma suutlikkuses kahtlema ja igapäevased asjad muutuvad äkki ületamatuteks. Me mäletame, kuidas me õppisime, kuidas ebaõnnestusime katsetades. Aga kõik need edulood, edu-aastad, kui me õnnestusime, töötas aju juba autopiloodil ja me ei teadvustanud endale oma loendamatuid edulugusid, me ei kiitnud, me ei tunnustanud ennast. Me ei teadvustanud endale, et me oleme hakkama saanud, olnud edukad oi kui palju kordi. Seetõttu me ehmatamegi ära, kui kunagi autopiloodi “unest” ärkame ja märkame seda, mida oleme muidu teinud ilma sellele mõtlemata. Tegelikult on lahendus lihtne, ülesanne teostatav. Et selliseid unest ärkamisena tulevaid eneses kahtlemisi vältida, tuleks juba eos end tunnustada ja oma teadvuses kinnistada edukogemust. Teadvustada endale, et ma sain hakkama, ma olin edukas. Siis on stressiolukorras juba alateadvusse salvestunud teadmine, et ma saan hakkama, olen siiani saanud ja saan nüüd ka. Siis ei saa ootamatud olukorrad meil vaipa jalge alt tõmmata ja tekitada tunnet, et ma enam ei mäleta, kuidas see käis või ma enam ei oska. Ja sama oluline on endale teadvustada ka seda, et enamjaolt on lahendused palju lihtsamad ja lähemal, kui me ette kujutame. Me kipume endile maalima musti stsenaariume ja siis kirglikult neid kartma… Mina nimetan selliseid olukordi “soolatoosi efektiks”. Laua ääres, kui toit mage, hakkan ma soolatoosi alati otsima laua teisest otsast ja siis pilku tasahaaval endale lähemale tooma. Enamjaolt on soolatoos kui mitte minu taldriku kõrval, siis sellele väga lähedal. Mis on see vägi, mis sunnib lahendust otsima nii kaugelt kui võimalik, selle asemel, et vaadata oma nina alla, kus see on? Miks on vaja elada oma elu keeruliseks? Ma ei tea, aga juba palju aastaid tean, et kui ma ei leia millelegi lahendust, olen jälle soolatoosi efektiga silmitsi. Ma otsin vastust ei tea kust, selle asemel, et vaadata oma nina alla. Või ma vaatan, aga ei näe. Ma pean vaatenurka muutma. Ja kui siis hakkan seda lahendust nägema, ajab ennast ka naerma, et kuidas ma nii pime sain olla… Lahendused on tegelikult lihtsad! Tuleb osata neid näha ja mäletada oma edulugusid, hakkama saamisi ja endasse ja oma võimetesse uskuda. Julge pealehakkamine on pool võitu!

Aga nüüd siis selle nädala inglisõnumite juurde. Vaatame koos, millised sõnumid tõid inglid endaga kaasa sellesse nädalasse. Seekordsed sõnumid jaotuvad juba tavapäraselt sünnikuupäevade järgi:

• 1-5 kuupäev
• 6-10 kuupäev
• 11-15 kuupäev
• 16-20 kuupäev
• 21-25 kuupäev
• 26-31 kuupäev
Kindlasti ära unusta lugeda ka lõpusõnumit, sest ka seal on sulle väikene lisasõnum. Postituse edasi lugemiseks kliki nupukesele: “Järgmine”, kuni jõuad soovitud kuupäevade vahemikuni ja vaata, millised sõnumid inglid sulle seekord endaga kaasa tõid.