Üks kirik linna keskel, ta auks ja uhkuseks
mis vaimset sõna jagab, mis hinge puhkuseks
see kirik vapralt seisab, taeva poole rist
on Looja õnnistanud, tema tegemist
ta hingestatud moel, kultuuri vahendab
külastaja muret, ja leina lahendab
räsitumaid hingi, tõstab elureele
sellest ilmast läinuid, saadab taevateele
akustiliselt, kaunilt, laulavad siin koorid
siis maa ja taeva vahel, taas õhenevad loorid
jutulõngad pikad, harivad me meeli
vestluses ja laulus, võib kuulda võõraid keeli
galeriis me näeme, seinal seisvat annet
peegeldamas Loojalt, saadud kunstiannet
raamatud on laual, võta aega, loe
mõtiskle ja sirvi, südamel saab soe
see paikne pühakoda, juubelit nüüd peab
oma väärtust ajas, igavikus teab
tal ajalikult tiksub, 155
see number lõpmatuses, vaid kiire lühiviis
Andre Tamm
